Vesisalat vajab tugevat ja ühtlast valgust, et moodustada tihe rosett, pikad juured ning arvukalt tütartaimi. Liiga hämaras muutuvad lehed hõredaks ja kahvatuks, kuid järsku intensiivsesse päikesesse viidud taim võib saada põletuskahjustusi. Parim valgus sõltub vee temperatuurist, õhuniiskusest ja sellest, kas taim kasvab õues või siseruumis. Valgust tuleb seetõttu kohandada järk-järgult ja hinnata taime välimuse järgi.
Pistia stratiotes on troopilise päritoluga ning kasutab aktiivseks kasvuks palju valgusenergiat. Suvel võib ta sobivas aiatiigis taluda mitu tundi otsest päikest. Samal ajal võib väike tume veeanum päikese käes üle kuumeneda. Valguse tugevust ei saa seega hinnata veetemperatuurist eraldi.
Terve rosett on kompaktne ja selle lehed suunduvad veidi ülespoole. Ebapiisava valguse korral muutuvad leherootsud pikemaks ning taim vajub laiemalt veepinnale. Uued lehed jäävad õhukeseks ja tütartaimede moodustumine aeglustub. Need muutused ilmnevad sageli enne ulatuslikku kolletumist.
Liiga tugeva valguse kahjustus avaldub heledate, kollakate või pruunide laikudena. Eriti tundlikud on siseruumis kasvatatud taimed, mis viiakse ilma kohanemiseta otsese päikese kätte. Põletatud lehekude ei taastu. Õige hoolduse korral kasvavad roseti keskelt siiski uued terved lehed.
Valgus aiatiigis ja veeanumas
Aiatiigis sobib vesisalatile päikeseline kuni kergelt poolvarjuline asukoht. Hommikune ja õhtune päike on tavaliselt leebem kui keskpäevane kiirgus. Kuumal suvel võib pärastlõunane kerge vari vähendada lehtede ja vee ülekuumenemist. Jahedal ning pilvisel perioodil vajab taim seevastu võimalikult palju valgust.
Rohkem artikleid sel teemal
Suures tiigis on veetemperatuur stabiilsem ning päikese mõju jaotub suuremale veemassile. Väikeses mustas anumas võib temperatuur päikeselisel päeval tõusta ohtlikult kõrgele. Sellises kasvukohas tuleb kasutada osalist varjutust või heledamat anumat. Vee temperatuuri tasub kuumadel päevadel regulaarselt mõõta.
Teised ujuvtaimed ja kaldal kasvavad kõrged taimed võivad vesisalati kiiresti varju jätta. Alguses võib kooslus näida tasakaalus, kuid suve jooksul muutub varjutus järjest tugevamaks. Vesisalati rosetid tuleb vajaduse korral liigutada avatumasse veetsooni. Samuti tuleb vältida liigset taimede tihedust veepinnal.
Kui taim tuuakse kevadel siseruumist õue, vajab ta vähemalt nädala pikkust valgusega harjutamist. Esimestel päevadel hoitakse teda heledas varjus või antakse ainult nõrka hommikupäikest. Seejärel suurendatakse otsese päikese kestust sammhaaval. Selline karastamine vähendab ulatuslike põletuslaikude tekkimise ohtu.
Valgus siseruumis ja akvaariumis
Siseruumis ei piisa vesisalatile sageli tavalisest toavalgusest. Akna lähedal võib suvel valgust olla küllaldaselt, kuid sügisel ja talvel väheneb selle tugevus kiiresti. Taim hakkab siis lehti välja venitama ning juurekasv aeglustub. Lisavalgustus on pikaajalisel sisekasvatusel peaaegu alati vajalik.
Taimelamp peaks valgustama kogu rosetti ühtlaselt. Kui valgus tuleb ainult küljelt, kaldub taim selle suunas ja rosett muutub ebasümmeetriliseks. Ülalt suunatud valgus toetab loomulikku kasvu. Lambi kõrgus valitakse nii, et lehed ei kuumeneks, kuid valgus ei hajuks liigselt.
Sobiv päevapikkus on tavaliselt 12–14 tundi. Väga nõrka valgust ei saa täielikult korvata üksnes valgustusaja pikendamisega. Taim vajab piisavat intensiivsust, et fotosüntees toimiks tõhusalt. Öine pimedus jääb siiski vajalikuks, mistõttu lamp lülitatakse iga päev välja.
Kaetud akvaariumis tuleb jälgida kondensatsiooni. Lambist soojenev niiske õhk võib tekitada kaanele veepiisku, mis langevad rosetile. Pidev märgumine suurendab lehemädaniku ohtu isegi hea valguse korral. Ventilatsiooni ja katte kõrgust tuleb kohandada nii, et lehed püsiksid võimalikult kuivad.
Valgusprobleemide äratundmine ja parandamine
Valguse puuduse korral muutub kasv järk-järgult nõrgemaks. Taim ei pruugi kohe kollaseks minna, vaid kasvatab esmalt tavalisest väiksemaid ja pehmemaid lehti. Roseti keskosa jääb hõredaks ning tütartaimede vahed pikenevad. Probleemi parandamiseks suurendatakse valguse intensiivsust, mitte väetise kogust.
Päikesepõletus tekib tavaliselt kiiresti pärast kasvukoha muutust. Kahjustatud laigud on kuivad ja selgepiirilised ning asuvad kõige valgusrikkamal lehepinnal. Taime ei ole vaja täielikku varju viia, kuid otsest päikest tuleb ajutiselt vähendada. Uute lehtede ilmumisel saab valgushulka uuesti ettevaatlikult suurendada.
Kui lehed on heledad, kuid puuduvad põletuslaigud, võib põhjuseks olla ka toitainete puudus. Valgus- ja väetamisprobleemi eristamiseks hinnatakse kasvukohta, vee temperatuuri ning vanade ja noorte lehtede värvust. Puudulik valgus muudab kogu taime hõredaks, samal ajal kui mõne elemendi puudus tekitab sageli kindla mustriga värvimuutuse. Vajaduse korral parandatakse üks tingimus korraga.
Parim tulemus saavutatakse siis, kui valgus, soojus ja toitained on omavahel tasakaalus. Tugevas valguses kasutab vesisalat rohkem toitaineid ja kasvab kiiresti. Jahedas vees ei suuda taim sama valgushulka alati tõhusalt kasutada. Kasvukohta tuleb seetõttu kohandada tervikuna, mitte ainult lambi võimsuse või päikesetundide järgi.
