Vesisalatit ei istutata mulda nagu enamikku aia- või toataimi, sest ta elab vabalt veepinnal. Tema pikad peened juured ripuvad vette ning võtavad sealt vajalikud toitained. Taim paigutatakse lihtsalt sobiva temperatuuriga veekogusse, kuid edu sõltub õigest kohanemisest ja vee omadustest. Hoolikas algus vähendab lehtede kahjustumist ning kiirendab uute juurte ja tütartaimede arengut.
Pistia stratiotes sobib kasvatamiseks aiatiigis, suures veenõus, kasvuhoonebasseinis või avaras akvaariumis. Kasvukoht peab olema piisavalt soe, rahulik ja valgusküllane. Tugev veevool, külm tuul ning pidevalt lehti märgav veejuga takistavad juurdumist ja roseti normaalset arengut. Enne taime vette laskmist tasub veenduda, et keskkond on bioloogiliselt stabiilne.
Uue taime juured võivad transportimise ajal saada muljuda või kuivada. Tugevalt kahjustunud, limased või ebameeldiva lõhnaga juureosad tuleb puhaste kääridega eemaldada. Terveid juuri ei maksa lühendada ainult selleks, et taim näeks korrastatum välja. Pikk juurestik aitab vesisalatil uues keskkonnas kiiresti toitaineid omastada.
Istutamise järel ei tohiks taime kohe tugeva päikese kätte jätta. Mõnepäevane kohanemine heledas poolvarjus vähendab päikesepõletuse ohtu. Kui rosett püsib kindlalt veepinnal ja uued lehed näivad terved, võib valgushulka järk-järgult suurendada. Selline üleminek on eriti tähtis siseruumist või kasvatushoonest toodud taimede puhul.
Vette paigutamise ettevalmistus
Enne vesisalati lisamist tuleb kontrollida veetemperatuuri. Ideaalis peaks vesi olema vähemalt 20 kraadi, sest külmem keskkond aeglustab juurte taastumist. Väga suur erinevus transpordivee ja uue veekogu temperatuuri vahel võib tekitada šoki. Temperatuuri ühtlustamiseks võib taime hoida mõnda aega uue kasvukoha kõrval või eraldi nõus.
Rohkem artikleid sel teemal
Ka vee keemilised omadused peaksid muutuma järk-järgult. Kui taim pärineb pehmest veest ja paigutatakse kohe väga karedasse vette, võib kasv ajutiselt seiskuda. Kohanemist saab pehmendada, lisades uue kasvukoha vett väikeste kogustena transpordinõusse. See protseduur on eriti kasulik akvaariumis kasvatatavate tundlike isendite puhul.
Aiatiigis valitakse taimele ala, kus veepind on võimalikult rahulik. Hea koht asub eemal kose, pumba ja purskkaevu otsesest mõjust. Vajaduse korral saab rosetid paigutada ujuva rõnga sisse, mis hoiab neid sobivas tsoonis. Piiraja aitab vältida ka taimede kandumist kaldale tuulise ilmaga.
Vesisalati lehed peavad jääma veepinnast kõrgemale. Taime ei tohi vee alla suruda ega paigutada nii, et roseti keskosa täituks veega. Kui taim kaldub külili, tuleb kontrollida juurte ja lehtede kahjustusi ning veevoolu tugevust. Terve rosett leiab rahulikus vees tavaliselt kiiresti tasakaalu.
Paljundamine tütartaimedega
Vesisalat paljuneb kõige lihtsamini vegetatiivselt tütartaimede abil. Emataim kasvatab külgedele peeneid võsundeid, mille otstes arenevad uued rosetid. Esialgu saavad noored taimed osa vajalikest ainetest emataime kaudu. Hiljem moodustavad nad oma juurestiku ja muutuvad iseseisvaks.
Tütartaime ei maksa eraldada liiga vara. Sobiv aeg saabub siis, kui rosetil on mitu korralikult avanenud lehte ja nähtav juurekimp. Liiga väike taim kuivab või nõrgeneb kergemini ning talub halvemini keskkonnamuutusi. Hästi arenenud tütartaim juurdub uues anumas märksa kindlamalt.
Eraldamiseks lõigatakse ühendav võsund puhaste ja teravate kääridega läbi. Lõige tehakse nii, et ei kahjustataks emataime ega noore roseti alust. Rebitud või muljutud kude võib hakata pehmenema ja muutuda nakkustele vastuvõtlikuks. Pärast lõikamist paigutatakse noor taim kohe sooja ja rahulikku vette.
Paljundatud taimi on kasulik esialgu kasvatada eraldi kontrollnõus. Seal saab jälgida juurte arengut, lehtede värvi ja võimalikke kahjureid. Väike taim vajab head valgust, kuid ei talu kohe väga tugevat keskpäevast päikest. Kui rosett kasvab aktiivselt, võib selle viia püsivasse veekogusse.
Paljundamine seemnetest
Vesisalat võib sobivates tingimustes õitseda ja moodustada seemneid, kuid seemnetega paljundamine on kodustes oludes harvem. Õied on väikesed ja jäävad sageli lehtede vahele märkamatuks. Seemnete valmimiseks peab taim saama pika aja jooksul palju soojust ja valgust. Eesti lühike suvi ei pruugi välitingimustes selleks alati piisav olla.
Seemned külvatakse sooja, madalasse ja puhta veega anumasse. Vesi peab olema rahulik ning selle temperatuur võiks püsida ligikaudu 24–28 kraadi juures. Anum paigutatakse väga valgesse kohta, kuid alguses välditakse kõrvetavat otsest päikest. Vee aurustumisel lisatakse ettevaatlikult sama temperatuuriga vett.
Idanemise ajal tuleb vältida järske veekvaliteedi muutusi. Väga toitainerikas või saastunud vesi suurendab hallituse ja lagunemise ohtu. Seemikute ilmumisel vajavad nad ühtlast valgust ja soojust, kuid tugev veevool võib need kergesti kahjustada. Kasvuanum peab olema kaitstud ka külma tuuletõmbuse eest.
Seemnetest kasvatamine on aeglasem ja ebakindlam kui tütartaimede eraldamine. Selle eelis on võimalus saada korraga palju noori taimi ning säilitada suurem geneetiline mitmekesisus. Praktikas kasutatakse seda meetodit sagedamini teadlikus paljundustöös kui tavalises aiatiigis. Kodukasvatajale on vegetatiivne paljundamine enamasti lihtsam ja tulemuslikum.
Noortaimede edasine hooldus
Noored vesisalatid vajavad stabiilsemat keskkonda kui suured väljakujunenud rosetid. Nende väike juurestik reageerib kiiremini külmale, toitainete puudusele ja saastunud veele. Vee temperatuur peaks püsima ühtlane ning öine jahtumine ei tohiks olla järsk. Väikeses anumas võib vajaduse korral kasutada kontrollitud lisasoojust.
Valgus peab olema piisavalt tugev, et uued lehed areneksid kompaktselt. Liiga hämaras venivad lehed laiali, rosett muutub hõredaks ja kasv aeglustub. Samas võivad õrnad noored lehed tugeva päikesega kiiresti kahjustuda. Valgushulka suurendatakse järk-järgult vastavalt taime reaktsioonile.
Noortaimi ei tohiks väetada suure annusega. Nõrk juurestik ei suuda järsku toitainete tõusu täielikult ära kasutada. Kui vesi on väga puhas ja toitainetevaene, sobib lahja veetaimeväetis väikese kogusena. Pärast väetamist jälgitakse nii lehtede kasvu kui ka vetikate võimalikku lisandumist.
Kui noored rosetid hakkavad uusi tütartaimi moodustama, on nad püsikeskkonnaga hästi kohanenud. Sel hetkel võib neid järk-järgult suuremasse tiiki või veeanumasse ümber paigutada. Üleviimisel tuleb taas ühtlustada temperatuur ja vee omadused. Hoolikalt kasvatatud noortaimed annavad suve jooksul tugeva ja ühtlase vesisalatite kogumiku.
