Vesisalat on dekoratiivne ujuv veetaim, mille sametised helerohelised lehed moodustavad veepinnale tihedaid rosette. Taim sobib hästi aiatiiki, suuremasse veeanumasse ja sobivate tingimustega akvaariumisse. Kuigi vesisalat näib esmapilgul vähenõudlik, sõltuvad tema kasvukiirus ja välimus suuresti vee temperatuurist, valgusest ning toitainete tasakaalust. Õigesti hooldatud taim kasvatab tugeva juurestiku, paljuneb jõudsalt ja aitab muuta veesilma looduslähedasemaks.
Vesisalati teaduslik nimetus on Pistia stratiotes ning ta pärineb troopilise ja lähistroopilise kliimaga piirkondadest. Seetõttu ei talu ta külma vett, öökülma ega järske temperatuurimuutusi. Eesti suve tingimustes kasvab ta kõige paremini soojal ja päikeselisel ajal, kuid jahe kevad või vihmane suvi võib arengut märgatavalt pidurdada. Taime kasvatamisel tuleb arvestada, et meie kliimas käsitletakse seda enamasti hooajalise või siseruumis talvitatava veetaimena.
Vesisalati hooldamise keskne põhimõte on stabiilsus. Taim reageerib kiiresti nii vee kvaliteedi halvenemisele kui ka liiga tugevale päikesekiirgusele, külmale tuulele ja toitainete puudusele. Kui kasvutingimused on sobivad, ilmuvad roseti kõrvale peagi tütartaimed, mida ühendavad emataimega peened võsundid. Ebasoodsates oludes muutuvad lehed kollakaks, juured lühenevad ja roseti keskosa võib hakata kahjustuma.
Kasvukohta valides tasub hinnata kogu veekogu keskkonda, mitte ainult veepinna valgustatust. Vesisalat eelistab rahulikku vett, kus tugev juga, purskkaev või filter ei pritsi pidevalt lehtedele. Tema lehepind peab saama hingata ja kuivada, sest pidev märgumine soodustab kudede pehmenemist. Samuti vajab taim piisavalt ruumi, et rosetid ei suruks üksteist liialt kokku.
Sobiv veetemperatuur ja kasvukeskkond
Vesisalat areneb kõige kiiremini soojas vees, mille temperatuur püsib ligikaudu 22–28 kraadi vahel. Kasv aeglustub märgatavalt, kui vesi langeb pikemaks ajaks alla 18 kraadi. Väga jahedas vees võivad juured tumeneda ning vanemad lehed hakata kolletuma. Seetõttu ei maksa taimi kevadel õue asetada enne, kui nii päevased kui ka öised temperatuurid on piisavalt stabiilsed.
Rohkem artikleid sel teemal
Aiatiigis mõjutab veetemperatuuri suuresti tiigi sügavus, asukoht ja veemass. Väike madal veeanum soojeneb kiiresti, kuid jahtub öösel samuti järsult. Suurem tiik hoiab temperatuuri stabiilsemana, mis vähendab taimede stressi. Kui vesisalatit kasvatatakse väikeses nõus, tuleb eriti tähelepanelikult jälgida kuumade päevade ja jahedate ööde vaheldumist.
Taim eelistab pehmet kuni mõõdukalt karedat vett, kuid suudab kohaneda üsna erinevate tingimustega. Olulisem kui täpne karedus on see, et vee omadused ei muutuks järsult. Äkiline veevahetus, väga külma vee lisamine või suur muutus happesuses võib roseti kasvu ajutiselt peatada. Uut vett on kõige parem lisada järk-järgult ja võimalikult sarnase temperatuuriga.
Vesisalatile sobib kergelt happeline kuni neutraalne või nõrgalt aluseline vesi. Kui vesi on äärmuslikult happeline või väga aluseline, väheneb osa toitainete omastatavus ja suureneb lehekahjustuste oht. Aiatiigis ei ole tavaliselt vaja happesust pidevalt muuta, kui taimed kasvavad normaalselt. Sekkuda tasub eelkõige siis, kui mitmel veetaimel ilmnevad korraga kasvuhäired.
Vee kvaliteet ja puhtuse hoidmine
Puhas vesi ei tähenda vesisalati puhul täiesti toitainetevaba vett. Taim kasutab vees lahustunud lämmastiku- ja fosforiühendeid ning aitab seeläbi vähendada liigsete toitainete hulka. Väga toitainetevaeses vees jäävad rosetid väikseks ja lehed kahvatuks. Liiga toitainerikkas vees võib taim küll kiiresti kasvada, kuid samal ajal suureneb vetikate ja pehmete kahjustunud kudede tekke oht.
Lagunevad lehed, kalatoidu jäägid ja põhja kogunev orgaaniline aine halvendavad pikema aja jooksul vee kvaliteeti. Vesisalati vanad lehed tuleb veest eemaldada enne, kui need täielikult lagunevad. Nii väheneb hapnikutarve ja soovimatute mikroorganismide paljunemine. Eriti oluline on regulaarne puhastamine väikestes veeanumates, kus veemaht on piiratud.
Filtratsioon võib aidata hoida vett selgena, kuid tugev vool ei sobi vesisalati õrnale juurestikule ja kuivust vajavatele lehtedele. Filtri väljavool tuleks suunata nii, et see ei paiskaks taimi pidevalt ümber ega pritsiks roseti keskmesse. Taimed võib vajaduse korral piirata rahulikku veetsooni ujuva rõnga või muu tõkkega. Selline lahendus võimaldab ühendada tõhusa veeringluse ja vesisalatile sobiva vaikse kasvukoha.
Väiksemas anumas on mõistlik osa veest regulaarselt välja vahetada, kuid kogu vett ei tohiks korraga asendada. Osaline veevahetus aitab vähendada kogunenud jääkaineid, säilitades samal ajal bioloogilise tasakaalu. Lisatav vesi peaks olema seisnud või viisil töödeldud, mis eemaldab taimedele kahjulikud desinfitseerimisühendid. Väga külm kraanivesi tuleks enne lisamist lasta keskkonna temperatuuriga ühtlustuda.
Õhuniiskus ja lehtede kaitsmine
Vesisalati lehed on kaetud peente karvakestega, mis aitavad vett tõrjuda ja annavad taimele sametise välimuse. Sellest hoolimata ei talu lehed kestvat märgumist, eriti jahedas ja vähese õhuliikumisega keskkonnas. Pidevalt märg leherosett võib muutuda pehmeks ning selle keskosa hakata mädanema. Kastmisvesi, vihmuti või purskkaev ei tohiks seetõttu langeda otse taimedele.
Avatud aiatiigis kuivavad lehed pärast vihma tavaliselt kiiresti, kui ilm on soe ja õhk liigub. Probleemid tekivad sagedamini kaetud anumas, kasvuhoones või akvaariumis, kus niiskus püsib väga kõrge. Kaane alla kogunevad veepiisad võivad langeda otse rosetile ja kahjustada uusi lehti. Sellises olukorras tuleb parandada ventilatsiooni või suurendada taime ja katte vahelist ruumi.
Kuiva siseõhu korral võivad leheservad pruunistuda, kuigi juured asuvad täielikult vees. See juhtub sageli talvisel ajal radiaatori läheduses või ruumis, kus õhuniiskus on väga madal. Lahenduseks ei ole lehtede piserdamine, sest see suurendab mädanemisohtu. Parem on tõsta üldist õhuniiskust, paigutada taim soojusallikast kaugemale ja vältida tugevat kuiva õhuvoolu.
Tugev tuul võib vesisalati rosette kokku lükata, kaldale paisata või korduvalt ümber pöörata. Pidev mehaaniline stress kahjustab lehti ja takistab juurtel vabalt vees rippuda. Tuulises aias tasub valida varjatud tiigiosa või kasutada ujuvat piirajat. Samuti ei tohiks taimi paigutada kohta, kus vihmavesi katuselt või rennist tugeva joana tiiki langeb.
Toitainete tasakaal ja kasvujõud
Vesisalat omastab suurema osa toitainetest pikkade rippuvate juurte kaudu otse veest. Tugev juurestik on tavaliselt märk sellest, et taim saab piisavalt valgust, soojust ja mineraalaineid. Kui juured jäävad lühikeseks või lagunevad, tuleb hinnata vee temperatuuri, kvaliteeti ja võimalikke kahjustajaid. Ainult väetise lisamine ei lahenda probleemi, kui peamine põhjus on külm või leheroseti mädanemine.
Kaladega tiigis või akvaariumis tekib taimedele sageli piisavalt lämmastikku kalade ainevahetuse ja orgaanilise aine lagunemise kaudu. Liiga suure kalakoormuse korral võib toitainete hulk siiski ületada taimede omastamisvõime. Sellises vees sagenevad vetikaprobleemid ja hapnikutaseme kõikumised. Vesisalat aitab liigseid ühendeid siduda, kuid seda ei tohiks kasutada ainsa veepuhastusmeetodina.
Toitainete puudus avaldub enamasti kahvatu kasvu, kollakate lehtede ja väga väikeste uute rosettidena. Rauapuuduse korral võivad noored lehed muutuda heledaks, samal ajal kui rood jäävad mõnevõrra tumedamaks. Lämmastikupuudus mõjutab sagedamini vanemaid lehti ja pidurdab kogu taime arengut. Puuduse hindamisel tuleb vaadelda mitut sümptomit korraga, sest sarnaseid muutusi põhjustavad ka külm ja vähene valgus.
Väetamisel tuleb kasutada ainult veetaimedele sobivaid preparaate ja järgida tagasihoidlikku annust. Tavaline aiaväetis võib väikeses veekogus põhjustada järsu toitainete ülejäägi ning kahjustada kalu ja teisi veeorganisme. Väetist ei tohiks valada otse rosetile ega juurte keskele. Ohutum on lisada väike kogus vette, jälgida taimede reaktsiooni ja vajadusel korrata alles hiljem.
Kasvuruum ja taimede harvendamine
Soodsates tingimustes moodustab vesisalat kiiresti uusi tütartaimi ja võib katta suure osa veepinnast. Mõõdukas kate pakub varju, piirab vetikate valgust ja loob väikeloomadele varjepaiku. Liiga tihe taimemass vähendab aga gaasivahetust ning jätab veealused taimed valguseta. Seetõttu tuleb rosette kasvuperioodil korrapäraselt harvendada.
Hea tasakaalu korral jääb märkimisväärne osa veepinnast avatuks. Täpne osakaal sõltub tiigi suurusest, kalade hulgast, hapnikust ja teistest taimedest. Väikeses anumas võib juba mõni suur rosett katta peaaegu kogu pinna. Sellisel juhul tuleb üleliigsed taimed eemaldada enne, kui need üksteise peale kasvama hakkavad.
Harvendamisel valitakse välja terved, sümmeetrilised ja tugeva juurestikuga isendid. Kollaste, pehmenenud või kahjustatud lehtedega taimed on mõistlik eemaldada esmajärjekorras. Terveid üleliigseid rosette võib kasutada paljundamiseks kontrollitud tingimustes. Neid ei tohi viia looduslikesse veekogudesse, sest soojas piirkonnas võib liik muutuda väga kiiresti levivaks.
Taimede vahele jäetud ruum parandab õhuliikumist ja võimaldab valgusel jõuda iga roseti keskmesse. See vähendab lehtede pidevat kokkupuudet ja mädanemise ohtu. Hõredamalt kasvavad taimed moodustavad tavaliselt suuremad ja tugevamad rosetid kui tihedalt kokku surutud isendid. Regulaarne harvendamine on seega nii esteetiline kui ka tervist toetav hooldusvõte.
Hooajaline hooldus aiatiigis
Vesisalat tuleks aiatiiki viia alles siis, kui vesi on soojenenud ja külmade ööde oht on möödas. Enne õue asetamist vajab taim järkjärgulist kohanemist tugevama valguse ja muutliku temperatuuriga. Esimestel päevadel sobib talle poolvarjuline, tuule eest kaitstud koht. Liiga järsk üleminek siseruumist täispäikese kätte võib põhjustada lehtedel heledaid põletuslaike.
Suve alguses on kasv sageli aeglasem, sest ööd võivad olla jahedad isegi päikeseliste päevade järel. Soojade ilmade saabudes suureneb uute lehtede ja tütartaimede moodustumine kiiresti. Sel ajal tuleb sagedamini kontrollida taimede tihedust ja eemaldada vanu lehti. Samuti tasub jälgida, et veetase ei langeks aurumise tõttu liiga madalaks.
Sügise lähenedes aeglustub kasv ja rosetid võivad muutuda väiksemaks. Jahedad vihmad ning öise temperatuuri langus suurendavad mädanemise ohtu. Talvitamiseks valitud taimed tuleb tuua siseruumi enne esimesi öökülmi, mitte pärast nähtavate külmakahjustuste tekkimist. Tugeva ja terve taime ületalve hoidmine on alati lihtsam kui juba nõrgenenud isendi päästmine.
Kui talvitamist ei kavandata, eemaldatakse taimed tiigist enne nende lagunemist. Külmunud ja kõdunev taimemass lisab vette suure hulga orgaanilist ainet ning võib halvendada talvist hapnikutasakaalu. Eemaldatud taimi saab kompostida ainult nii, et need ei pääse kraavidesse ega looduslikesse veekogudesse. Vastutustundlik käitlemine on oluline ka piirkondades, kus liik tavaliselt väljas talve üle ei ela.
Levinud hooldusvead ja nende parandamine
Üks sagedasemaid vigu on vesisalati liiga varajane paigutamine külma aiatiiki. Päikeseline kevadpäev võib jätta mulje, et tingimused on sobivad, kuid öine veetemperatuur võib endiselt väga madal olla. Külmastress väljendub kasvu peatumises, juurte tumenemises ja lehtede kolletumises. Sellisel juhul tuleb taim viia soojemasse keskkonda ning lasta tal aeglaselt taastuda.
Teine tüüpiline probleem on pidev veepiiskade langemine leheroseti keskele. Seda põhjustavad purskkaev, filtri väljavool, kondensatsioon või ebasobiv kastmisviis. Kahjustunud keskosa muutub pruuniks ja uued lehed ei avane enam normaalselt. Probleemi lahendamiseks tuleb esmalt kõrvaldada märgumise põhjus ja eemaldada pehmenenud taimeosad.
Sageli püütakse kahvatut taime kohe suure väetisekogusega ergutada. Kui põhjus on tegelikult vähene valgus või madal temperatuur, ei suuda taim lisatud toitaineid tõhusalt kasutada. Ülejääk jääb vette ning võib soodustada vetikate kasvu ja vee kvaliteedi halvenemist. Enne väetamist tuleb alati hinnata kogu kasvukeskkonda.
Ka taimede kontrollimatu paljunemine võib muutuda hooldusprobleemiks. Tihe kate näib lopsakas, kuid selle all võib hapnikutase langeda ning veealune taimestik hääbuda. Regulaarne harvendamine hoiab koosluse tasakaalus ja vähendab haiguste levikut. Vesisalat püsib kõige kaunim siis, kui tal on piisavalt soojust, valgust, toitaineid ja vaba veepinda.
