Turkestani tulp on üks neist kevadistest sibullilledest, mille istutamisel tasub mõelda pikaajalisele kasvukohale, mitte ainult ühe hooaja efektile. Õigesti istutatud sibulad võivad sobivas peenras aastaid püsida, moodustada väiksemaid kogumikke ja anda igal kevadel varase õitsemise. Taim vajab eelkõige päikeselist kasvukohta, kergemat mulda ja puhkeperioodil kuivust. Istutamise ja paljundamise õnnestumine sõltub seetõttu palju rohkem mulla ettevalmistamisest kui hilisemast sagedasest hooldamisest.
Õige istutusaeg ja sibulate valik
Parim aeg Turkestani tulbi istutamiseks on sügis. Sibulad vajavad enne talve juurdumiseks piisavalt aega, kuid liiga vara soojas mullas istutamine ei ole alati kasulik. Sobiv hetk saabub siis, kui muld on jahtunud, kuid pole veel külmunud. Enamasti jääb see aeg jahedama sügise tingimustes septembri lõpust oktoobri lõpuni.
Istutamiseks tuleb valida terved, kõvad ja kahjustusteta sibulad. Pehme, hallitanud või tugevalt kuivanud sibul ei anna usaldusväärset tulemust. Väiksemate liik-tulpide sibulad ongi tagasihoidlikuma suurusega kui suurte aedtulpide omad, seega ei tähenda väiksus automaatselt halba kvaliteeti. Oluline on sibula tihedus, puhas kest ja haigustunnuste puudumine.
Sibulaid ei tasu enne istutamist pikalt soojas ruumis hoida. Liiga kuiv ja soe säilitamine võib neid nõrgestada, eriti kui istutamine viibib. Kui istutust tuleb mõnda aega edasi lükata, sobib jahe, kuiv ja õhurikas koht. Kinnises kilekotis hoidmine ei ole hea, sest niiskus ja halb õhuliikumine võivad põhjustada hallitust.
Rohkem artikleid sel teemal
Istutust planeerides tasub mõelda rühmadele. Turkestani tulp mõjub kõige paremini siis, kui teda ei istutata üksikute punktidena, vaid väikeste laikudena. Loodusliku mulje annab ebaühtlane, kuid läbimõeldud paigutus. Selline lahendus sobib eriti hästi kiviktaimlasse, looduspeenrasse ja madalate püsikute vahele.
Istutussügavus ja vahekaugused
Turkestani tulbi sibulad istutatakse tavaliselt sügavusele, mis vastab umbes kahe kuni kolme sibula kõrgusele. Liiga madal istutus võib muuta sibulad külma ja kuivamise suhtes tundlikumaks. Liiga sügav istutus võib aga raskendada tärkamist, eriti raskemas mullas. Kergemas mullas võib istutada veidi sügavamale, raskemas mullas pigem mõõdukalt.
Sibulate vahekaugus võiks olla piisav, et taimel oleks ruumi moodustada külgsibulaid. Väga tihe istutus annab esimesel aastal küll tugeva efekti, kuid võib hiljem õitsemist vähendada. Väikestes rühmades võib sibulate vahe olla ligikaudu mitu sentimeetrit, kuid neid ei peaks suruma üksteise vastu. Õhulisem paigutus aitab vähendada ka haiguste leviku riski.
Rohkem artikleid sel teemal
Istutusaugu põhi peab olema kobestatud. Sibulat ei tohiks asetada tihenenud kõvale pinnale, kus juurtel on raske areneda. Kui muld on raske, võib põhja ja ümbrusesse segada jämedat liiva või peenikest kruusa. Sibul asetatakse teravama tipuga ülespoole ja kaetakse ettevaatlikult mullaga.
Pärast istutamist võib peenart kergelt kasta, kui muld on väga kuiv. Tavaliselt piisab sügisestest sademetest, kuid kuiv sügis võib juurdumist aeglustada. Kastmine peab olema mõõdukas, mitte vettiv. Pärast seda ei ole vaja istutuskohta pidevalt niiskena hoida.
Kasvukoha ettevalmistamine
Kasvukoha ettevalmistamisel tuleb kõigepealt hinnata vee liikumist mullas. Kui pärast vihma jäävad loigud peenrale pikemaks ajaks, ei ole koht sibullillele sobiv ilma parandusteta. Tõstetud peenar või kallakuga istutusala võib sellises olukorras palju aidata. Turkestani tulbi jaoks on talvine ja suvine liigniiskus üks olulisemaid ohutegureid.
Mulla parandamiseks sobib mineraalne lisand paremini kui liigne orgaaniline aine. Jäme liiv, peenkruus ja sõelutud kivipuru muudavad struktuuri õhulisemaks. Hästi lagunenud komposti võib lisada vähe, kui muld on väga vaene. Värske orgaaniline materjal ei sobi sibulate vahetusse lähedusse.
Peenar tuleb enne istutamist puhastada püsiumbrohtudest. Hiljem on sibulate vahel sügavalt rohida keeruline, sest tööriist võib sibulaid vigastada. Eriti tähelepanelik tuleb olla naadi, orasheina ja teiste tugevate juurestikuga umbrohtude suhtes. Korralik ettevalmistus vähendab hooldusvajadust mitmeks järgnevaks aastaks.
Kui taim istutatakse püsilillepeenrasse, tuleb arvestada naabertaimede kasvurütmiga. Parimad kaaslased on need, mis kevadel ei varjuta varast tulpi, kuid hiljem katavad tühjeneva koha. Selline kooslus hoiab peenra kogu hooaja esteetilisena. Samal ajal jääb tulbi lehestikule piisavalt aega loomulikult kolletuda.
Paljundamine külgsibulate ja seemnetega
Kõige lihtsam viis Turkestani tulpi paljundada on külgsibulate abil. Aja jooksul moodustub emasibula kõrvale väiksemaid sibulaid, mida saab puhkeperioodil eraldada. Jagamist tehakse alles siis, kui lehed on täielikult kuivanud. Sel ajal on sibul jõudnud varuained tagasi koguda ja talub ümberistutamist paremini.
Sibulapesa ülesvõtmisel tuleb kasutada ettevaatlikku töövõtet. Kaevata tuleks piisava kaugusega, et mitte sibulaid läbi lõigata. Mullast puhastatud sibulad sorteeritakse suuruse ja tervise järgi. Vigastatud, pehmed või hallitanud osad eemaldatakse, et need ei nakataks terveid sibulaid.
Väiksemad külgsibulad ei pruugi esimesel aastal õitseda. Nad vajavad kosumiseks ja kasvamiseks aega, eriti kui nad on väga väikesed. Sellised sibulad võib istutada eraldi paljunduspeenrasse, kus neid on lihtne jälgida. Hea valgus ja läbilaskev muld on ka noortele sibulatele väga olulised.
Seemnetega paljundamine on võimalik, kuid nõuab rohkem kannatlikkust. Seemnest kasvatatud taimed jõuavad õitsemiseni aeglasemalt kui külgsibulatest kasvatatud taimed. See meetod sobib eelkõige huvilisele, kes soovib saada loomulikku varieeruvust ja jälgida taime arengut pikema aja jooksul. Tavalises koduaias on külgsibulate jagamine kiirem ja kindlam lahendus.
