Vesisalat on troopilise päritoluga taim ega suuda Eesti aiatiigis talve üle elada. Juba jahedad sügisööd pidurdavad tema kasvu ning öökülm kahjustab lehti pöördumatult. Talvitamiseks tuleb välja valida terved taimed ja viia need enne külmade saabumist sooja, valgusküllasesse siseruumi. Edu sõltub eelkõige stabiilsest temperatuurist, piisavast valgusest ja puhtast veest.
Pistia stratiotes ei lähe klassikalisse puhkeseisundisse nagu paljud parasvöötme taimed. Ta jätkab sobivates tingimustes aeglasemat kasvu ka talvel. Vähese valguse korral muutub taim siiski nõrgaks ning võib kaotada suure osa juurestikust. Seetõttu ei piisa üksnes külmumise vältimisest.
Talvitamiseks ei ole vaja säilitada kogu suvist taimemassi. Mõistlikum on valida mõned kompaktsed, terved ja tugeva kasvupunktiga rosetid. Väiksem kogus taimi on lihtsam valgustada, kontrollida ja puhtana hoida. Ülejäänud taimed eemaldatakse aiatiigist vastutustundlikult enne nende lagunemist.
Sügisel siseruumi toodud taim võib kanda lehetäisid, tigusid või muid väikeseid organisme. Seetõttu tuleb iga rosett hoolikalt üle vaadata ja hoida esialgu eraldi. Juuri võib loputada puhtas sama temperatuuriga vees. Karantiin vähendab kahjurite levikut teistele akvaariumi- ja toataimedele.
Taimede valimine ja ettevalmistamine
Talvitamiseks sobib rosett, mille keskosa on tugev ja kuiv. Lehed peaksid olema rohelised, ilma ulatuslike pruunide laikude või pehmenenud servadeta. Juurestik võib olla veidi kahjustunud, kuid vähemalt osa juuri peab olema terve ja harunenud. Väga suured vanad taimed talvituvad sageli halvemini kui keskmise suurusega noored rosetid.
Rohkem artikleid sel teemal
Valitud taimed tõstetakse tiigist ettevaatlikult, toetades rosetti altpoolt. Pikki juuri ei tohi järsult tirida, sest need rebenevad kergesti. Surnud ja limased juureosad lõigatakse puhaste kääridega ära. Terveid juuri säilitatakse võimalikult palju.
Enne siseruumi viimist eemaldatakse kollased ja kahjustatud lehed. Lõigata tuleb leherootsu lähedalt, kuid kasvupunkti kahjustamata. Pärast puhastamist asetatakse taimed mõneks päevaks eraldi läbipaistvasse anumasse. Nii on võimalik märgata peitu jäänud kahjureid ja lagunevaid kudesid.
Välis- ja sisevee temperatuur ei tohiks erineda väga järsult. Kui taim viiakse külmast tiigist kohe väga sooja akvaariumisse, võib ta kogeda tugevat stressi. Üleminekut saab pehmendada, hoides karantiinianumat alguses mõõdukalt soojas ruumis. Temperatuuri tõstetakse järk-järgult ühe või kahe päeva jooksul.
Talvitusnõu ja vee tingimused
Talvitamiseks sobib lai anum, kus taimedele jääb piisavalt vaba veepinda. Laius on sageli olulisem kui suur sügavus, sest rosetid vajavad ruumi ja valgust. Samas ei tohiks anum olla nii madal, et temperatuur ja veekvaliteet kiiresti kõikuksid. Läbipaistev akvaarium või suur plastnõu teeb juurte jälgimise lihtsaks.
Vee temperatuur võiks püsida ligikaudu 22–26 kraadi juures. Alla 18 kraadi langev temperatuur aeglustab kasvu ning suurendab juurekahjustuste ohtu. Anum ei tohiks asuda külmal aknalaual, kus öine temperatuur langeb järsult. Vajaduse korral kasutatakse reguleeritavat akvaariumisoojendit.
Vesi peab olema puhas, kuid mitte täiesti toitainetevaba. Kaladeta nõus võib pika talve jooksul tekkida mõõdukas väetamisvajadus. Esialgu ei lisata väetist enne, kui taim on kohanenud ja näitab uut kasvu. Liigne toitainete hulk vähese talvevalguse korral põhjustab kiiresti vetikaprobleeme.
Väike filter võib aidata hoida vett stabiilsena, kuid vool peab olema väga nõrk. Väljavool suunatakse rosettidest eemale, et lehed ei märguks. Taimed võib asetada ujuvasse rõngasse, mis hoiab neid rahulikus piirkonnas. Vett vahetatakse väikeste kogustena vastavalt selle puhtusele.
Valgus ja õhuniiskus talvel
Talvine loomulik valgus on Eestis vesisalatile tavaliselt ebapiisav. Isegi lõunapoolsel aknal jääb päev lühikeseks ning pilvised perioodid kestavad kaua. Lisavalgustus aitab hoida rosetid kompaktsed ja juured elujõulised. Sobib taimelamp, mis annab ühtlase valguse kogu anuma ulatuses.
Valgustus võiks töötada ligikaudu 12–14 tundi ööpäevas. Liiga lühike päev põhjustab väljaveninud, kahvatu ja hõreda kasvu. Katkematu ööpäevaringne valgustamine ei ole vajalik ning võib häirida taime loomulikku ainevahetust. Taimer muudab päevapikkuse hoidmise täpseks ja mugavaks.
Lambi ja lehtede vahele tuleb jätta piisav kaugus. Väga lähedal olev tugev lamp võib lehti kuumutada ja kuivatada. Liiga kõrgele paigutatud nõrk valgus ei anna aga soovitud tulemust. Sobivat kaugust hinnatakse uute lehtede värvi, kuju ja kasvukiiruse järgi.
Siseruumide kuiv õhk võib põhjustada leheservade pruunistumist. Anumast auruv vesi tõstab kohalikku õhuniiskust, kuid radiaatori lähedus võib selle mõju vähendada. Lehti ei tohi probleemi lahendamiseks pidevalt piserdada. Parem on viia anum küttekehast kaugemale ja vältida kuuma õhu otsest liikumist taimedele.
Talvine hooldus ja kevadine väljaviimine
Talvel eemaldatakse vanad kollased lehed kohe, kui need hakkavad pehmenema. Lagunev taimne materjal halvendab väikese anuma vett kiiresti. Samal ajal kontrollitakse juuri, roseti keskosa ja võimalikke kahjureid. Regulaarne vaatlus võimaldab probleemi avastada enne selle ulatuslikku levikut.
Väetist antakse ainult siis, kui taimed kasvavad aktiivselt ja näitavad selgeid puudustunnuseid. Annus peab olema oluliselt tagasihoidlikum kui suvel. Pärast väetamist jälgitakse vetikate kasvu ja vee läbipaistvust. Jahedas või nõrgas valguses väetamine peatatakse täielikult.
Kevadel ei tohi vesisalatit esimeste soojade päevade järel kohe aiatiiki viia. Vesi peab olema püsivalt soe ning öökülmaoht möödunud. Taimi harjutatakse esmalt tugevama valgusega, asetades need mõneks tunniks varjulisse väliskohta. Harjutusaega pikendatakse järk-järgult mitme päeva jooksul.
Tiiki viies ühtlustatakse taas vee temperatuur ja omadused. Esimestel päevadel hoitakse taimi tuule ja keskpäevase päikese eest kaitstud piirkonnas. Terve talvitunud rosett hakkab soojas vees kiiresti uusi lehti ja tütartaimi kasvatama. Hoolikas talvitamine võimaldab sama vesisalati kogumikku säilitada mitme kasvuperioodi vältel.
