Kolkvitsia istutamine ja paljundamine koduaias

Kolkvitsia istutamine õnnestub kõige paremini siis, kui kasvukoht, mulla ettevalmistus ja istutusjärgne hooldus on omavahel kooskõlas. See õitsev ilupõõsas ei vaja keerulist tehnikat, kuid vajab ruumi, valgust ja hästi õhustatud mulda. Paljundamisel saab kasutada nii pistikuid kui ka võrsikuid, kuid tulemused sõltuvad suuresti ajastusest ja niiskusrežiimist. Kannatlik lähenemine annab tugevamad taimed kui kiirustades tehtud juhuslik paljundus.

Sobiva istutuskoha ettevalmistamine

Kolkvitsia istutuskoht peaks olema piisavalt avar, sest täiskasvanud põõsas kasvatab kaarjaid ja laiuvaid oksi. Kui taim paigutatakse liiga kitsasse kohta, tuleb teda hiljem pidevalt kärpida ning loomulik kuju kannatab. Avatud asendis tuleb arvestada ka tuulega, sest tugev talvine tuul võib noori võrseid kuivatada. Parim on koht, kus on palju valgust, kuid mitte äärmuslikult kuiv ja kuum mikrokliima.

Mulla ettevalmistamisel on oluline töödelda suuremat ala kui ainult istutusauk. Kui juured kohtuvad kohe pärast istutusauku tihke mullaseinaga, jääb juurdumine aeglasemaks. Aiamulda võib parandada komposti, lehekõdu või hästi lagunenud sõnnikukompostiga. Värsket ja tugevat orgaanilist väetist ei ole otse juurte vastu mõistlik panna.

Istutusauk peaks olema juurepallist laiem, kuid mitte tarbetult sügav. Taim tuleb paigutada samale sügavusele, nagu ta kasvas potis või puukoolis. Liiga sügav istutus võib hoida juurekaela niiskena ja pidurdada kasvu. Pärast istutamist tihendatakse muld käte või jalaga kergelt, et juurte ümber ei jääks suuri õhutaskuid.

Enne istutamist tasub potitaime juurepalli kontrollida. Kui juured on potis ringiratast keerdunud, tuleb neid ettevaatlikult lahti harutada või mõnest kohast lõdvendada. See aitab juurtel liikuda uude mulda, mitte jätkata ringkasvu. Kuivanud juurepall tuleb enne istutamist korralikult läbi kasta.

Istutamise aeg ja järelhooldus

Kolkvitsiat võib istutada kevadel või sügisel, kui muld on töödeldav ja ilm ei ole äärmuslik. Kevadine istutus annab taimele kogu kasvuperioodi juurdumiseks. Sügisene istutus sobib hästi siis, kui muld on soe ja niiskust on rohkem. Väga hiline sügisistutus võib olla riskantsem, sest taim ei jõua enne külmi piisavalt kinnistuda.

Pärast istutamist tuleb põõsast põhjalikult kasta. Esimene kastmine ei ole ainult niiskuse andmine, vaid aitab mullal juurte ümber vajuda. Järgnevatel nädalatel tuleb niiskust kontrollida regulaarselt, eriti tuulise ja päikeselise ilmaga. Noor taim ei tohi jääda pikalt kuivale, sest see pidurdab uute juurte moodustumist.

Multšimine pärast istutamist aitab vähendada veekadu ja hoida mulla temperatuuri stabiilsemana. Multšikiht peaks olema mõõdukas ning mitte puutuma vastu võrsete alust. Liiga paks või vastu tüve kuhjatud multš võib tekitada niiskuskahjustusi. Korralikult paigutatud multš muudab noore taime hoolduse märgatavalt lihtsamaks.

Istutusjärgsel aastal ei ole tugev lõikamine tavaliselt vajalik. Eemaldada võib ainult murdunud, kuivanud või selgelt nõrgad oksad. Taimele tuleb anda aega juurdumiseks ja loomuliku kasvusuuna kujundamiseks. Liigne kujundamine kohe pärast istutamist võib aeglustada põõsa väljakujunemist.

Paljundamine pistikutega

Kolkvitsiat saab paljundada poolpuitunud pistikutega, mida võetakse tavaliselt suve alguses või keskpaigas. Parim pistik on terve, haigustunnusteta ja mõõdukalt tugevast võrsest. Liiga pehme võrse närbub kergesti, samas liiga puitunud võrse juurdub aeglasemalt. Pistikul peaks olema mitu sõlmekohta, sest juured tekivad sageli just nende lähedale.

Alumised lehed eemaldatakse, et vähendada aurumist ja vältida lehtede kokkupuudet mullaga. Ülemisi lehti võib vajaduse korral veidi lühendada, kui need on suured ja kaotavad palju vett. Pistik asetatakse õhulisse ja niiskust hoidvasse substraati, näiteks turba ja perliidi või liiva segusse. Substraat peab olema niiske, kuid mitte läbimärg.

Juurdumisel on oluline kõrge õhuniiskus ja hajutatud valgus. Pistikuid võib hoida minikasvuhoones, läbipaistva katte all või varjulises paljunduskastis. Otsene päike kuumutab kinnise keskkonna kiiresti üle ja võib pistikud hävitada. Õhutamine on vajalik, et hallitus ei hakkaks noori kudesid kahjustama.

Juurdunud pistikuid ei tohi liiga vara karmidesse tingimustesse viia. Kui tekib uus kasv, ei tähenda see alati, et juurestik on juba piisavalt tugev. Noori taimi harjutatakse järk-järgult madalama õhuniiskuse ja tugevama valgusega. Esimesel talvel vajavad nad sageli kaitstumat kasvukohta kui vanemad põõsad.

Paljundamine võrsikute ja jagamise abil

Kolkvitsia võib moodustada madalalt kasvavaid oksi, mida saab kasutada võrsikpaljunduseks. Selleks painutatakse painduv võrse maapinnale ja kinnitatakse mullaga kokkupuutuv osa. Kokkupuutekohta võib kergelt vigastada, et soodustada juurte tekkimist. Võrse tipp jäetakse mullast välja, et see jätkaks kasvu.

Võrsikpaljundus on aeglasem kui pistikute tegemine, kuid sageli töökindlam. Kuna võrse jääb emataimega ühendusse, saab ta juurdumise ajal vett ja toitaineid. Muld peab kinnitatud võrse ümber püsima parasniiske. Kuivamine katkestab juurte moodustumise või muudab selle väga aeglaseks.

Juurdunud võrsik eraldatakse emataimest alles siis, kui tal on piisav oma juurestik. Tavaliselt on kindlam oodata järgmise kasvuperioodini. Eraldamisel lõigatakse ühendus läbi terava lõikeriistaga ning noor taim kaevatakse ettevaatlikult välja. Seejärel istutatakse ta ettevalmistatud kasvukohale või kasvatatakse veel mõnda aega potis tugevamaks.

Vanemate põõsaste jagamine ei ole kolkvitsia puhul peamine paljundusviis, sest suur põõsas ei talu alati juurestiku tugevat lõhkumist hästi. Kui taimel on siiski selgelt eraldunud juurevõsusid, saab neid ettevaatlikult ümber istutada. Oluline on säilitada võimalikult palju juuri ja vähendada pärast ümberistutamist aurumist. Esimestel nädalatel peab noor taim saama kaitset tugeva päikese ja kuivuse eest.