Õissaar on üldiselt vastupidav ilupuu, kuid ükski aias kasvav puu ei ole täielikult kaitstud haiguste, kahjurite ega kasvukeskkonna stressi eest. Kõige sagedamini tekivad probleemid siis, kui puu on nõrgestatud põua, liigniiskuse, liiga tiheda istutuse või mehaaniliste vigastuste tõttu. Tugev juurestik, hea õhuliikumine ja tasakaalustatud hooldus on kõige tõhusamad ennetusvõtted. Kui kahjustusi märgatakse varakult, saab enamasti sekkuda leebelt ja vältida tarbetult tugevaid tõrjemeetodeid.

Üldine tervis ja stressitegurid

Õissaare haiguskindlus sõltub suurel määral sellest, kui hästi kasvukoht vastab puu vajadustele. Päikeseline, õhurikas ja vett läbilaskva mullaga paik aitab vähendada paljude probleemide teket. Kui puu kasvab püsivalt märjas või tihenenud mullas, nõrgeneb juurestik ja kogu taim muutub vastuvõtlikumaks. Seetõttu algab haiguste ennetamine alati mullast ja juurtest.

Põuastress võib avalduda lehtede närbumise, servade pruunistumise või enneaegse varisemisena. Need tunnused võivad meenutada haigust, kuigi tegelik põhjus on vee puudus. Kui sellises olukorras kasutada kohe taimekaitsevahendeid, ei lahene peamine probleem. Kõigepealt tuleb taastada sobiv niiskusrežiim ja parandada mulla kaitset multšiga.

Liigniiskus põhjustab teistsugust, kuid sama ohtlikku stressi. Hapnikuvaeses mullas ei tööta juured korralikult ning puu võib näida toitainepuuduses olevat. Lehed võivad muutuda kahvatuks, võrsed jääda lühikeseks ja osa okstest kuivada. Sellisel juhul tuleb keskenduda drenaažile ja mulla struktuurile, mitte väetamise suurendamisele.

Mehaanilised vigastused on sageli alahinnatud probleem. Trimmeri või muruniidukiga kahjustatud tüvi võib saada nakkustele sissepääsukohaks. Ka valesti seotud tugipaelad võivad koort hõõruda ja kahjustada. Tüve kaitsmine ja hoolikas töö puu ümbruses on lihtne, kuid väga oluline ennetus.

Rohkem artikleid sel teemal

Lehehaigused ja seenprobleemid

Õissaare lehtedel võib mõnikord esineda laike, pruunistumist või varajast kolletumist. Kõik lehelaigud ei tähenda tõsist haiguspuhangut, sest ilmastik võib lehtede välimust samuti tugevalt mõjutada. Niiske ja jahe suvi soodustab seenhaiguste levikut rohkem kui kuiv ja õhurikas kasvuperiood. Oluline on jälgida, kas kahjustus kordub, laieneb või mõjutab puu üldist jõudu.

Lehelaikude puhul on esimene samm hügieen. Sügisel tuleks tugevalt kahjustunud lehed puu alt kokku koguda ja aiast eemaldada. Nii väheneb haigustekitajate talvitumise võimalus ning järgmisel kevadel on nakkussurve väiksem. See on eriti tähtis noorte puude puhul, mille lehestik moodustab kogu kasvujõu aluse.

Tihe võra ja halb õhuliikumine võivad lehehaigusi soodustada. Kui oksad hõõrduvad üksteise vastu või kasvavad liiga tihedalt sissepoole, jääb lehestik pärast vihma kauem märjaks. Mõõdukas harvenduslõikus aitab võra õhutada, kuid seda tuleb teha ettevaatlikult. Liiga tugev lõikus võib puud hoopis nõrgestada ja tekitada palju uusi haavapindu.

Taimekaitsevahendeid tuleks kasutada ainult siis, kui probleem on korduv, ulatuslik ja õigesti määratud. Enne pritsimist on mõistlik hinnata kasvutingimusi ning eemaldada nähtavalt haiged taimeosad. Sageli annab keskkonna parandamine parema tulemuse kui keemiline sekkumine. Professionaalses haljastuses tasub vajaduse korral küsida nõu arboristilt või taimekaitse spetsialistilt.

Tüve ja okste kahjustused

Tüvel ja okstel võivad probleemid ilmneda lõhede, kuivade laikude, sissevajunud koore või vaigutaoliste eritistena. Sellised tunnused viitavad sageli sellele, et puu on saanud külma-, päikese- või mehaanilise kahjustuse. Kahjustatud koor ei kaitse enam sisemisi kudesid piisavalt hästi. Seetõttu tuleb vigastusi märgata varakult ja vältida nende laienemist.

Pakaselõhed võivad tekkida siis, kui talvine päike soojendab tüve päeval ning öine külm jahutab selle järsult maha. Noored ja õhukese koorega puud on sellele tundlikumad. Tüve valgendamine või hingava tüvekaitse kasutamine võib avatud kasvukohas aidata. Oluline on, et kaitse ei koguks tüve ümber niiskust ega tekitaks närilistele peidupaika.

Kuivanud oksad tuleb eemaldada puhta lõikega elusa puidu piirilt. Neid ei tohiks murda ega rebida, sest see kahjustab koort ja jätab ebakorrapärase haava. Lõikamisel tuleb säilitada oksakrae, mis aitab haaval loomulikult sulguda. Suured lõikepinnad peaksid olema võimalikult siledad ja õigesti suunatud.

Kui tüvekahjustus on ulatuslik, ei pruugi kodused võtted enam piisata. Sel juhul on mõistlik hinnata puu stabiilsust ja elujõudu professionaalselt. Eriti tähtis on see kohtades, kus puu kasvab kõnnitee, parkla, mänguala või hoone lähedal. Turvalisus on haljastuses alati sama oluline kui dekoratiivsus.

Kahjurid lehtedel ja võrsetel

Lehetäid võivad ilmuda noortele võrsetele ja lehtede alakülgedele, eriti kevadel ja varasuvel. Nad imevad taimemahla ning võivad põhjustada lehtede kähardumist või võrsete nõrgenemist. Väike koloonia ei ole tugevale puule tavaliselt ohtlik. Noort istikut tasub siiski jälgida, sest tema kasvujõud on piiratum.

Lehti närivad röövikud või vastsed võivad tekitada auke ja servakahjustusi. Üksik kahjustus on peamiselt esteetiline probleem ega vaja tugevat sekkumist. Kui aga