Õissaare edukas kasvatamine algab läbimõeldud istutamisest, sest hästi juurdunud puu on hiljem vastupidavam nii kuivusele, külmale kui ka linnalähedastele kasvutingimustele. Istutus ei tähenda ainult augu kaevamist ja taime mulda panemist, vaid kogu tulevase kasvukeskkonna ettevalmistamist. Paljundamine nõuab rohkem kannatlikkust ja täpsust, sest seemnest või noortaimest tugeva puu saamine on aastatepikkune töö. Õige lähenemise korral on tulemuseks kaunis, loomuliku võraga ilupuu, mis pakub aias väärtust väga pikaks ajaks.

Istutuskoha planeerimine

Õissaare istutuskoht peaks olema valitud nii, et puu saab areneda ilma pideva piiramiseta. Ta vajab valget ja avarat paika, kus võra saab kujuneda loomulikuks ning oksad ei jää hoonete ega elektriliinide alla. Kuigi õissaar ei kasva tavaliselt hiiglaslikuks metsapuuks, vajab ta siiski piisavalt ruumi nii laiusesse kui kõrgusesse. Istutamisel on tark mõelda mitte ainult noore istiku suurusele, vaid täiskasvanud puu mõõtmetele.

Kasvukoha muld peaks olema vett läbilaskev, kuid mitte liialt kuiv ja toitainetevaene. Kui pinnas on raske ja savine, tuleb istutusala parandada struktuurse komposti ja vajaduse korral jämedama mineraalse lisandiga. Liivases mullas aitab orgaaniline aine suurendada niiskuse ja toitainete hoidmise võimet. Tähtis on luua juurtele keskkond, kus need saavad kiiresti uude pinnasesse kasvada.

Enne istutamist tuleks hinnata ka tuuleolusid. Avatud kohas võib noor õissaar vajada esimestel aastatel toestust, et juurepall ei liiguks tuules. Liigne liikumine takistab peente imijuurte tekkimist ja aeglustab juurdumist. Samas ei tohiks toestus olla liiga jäik, sest kerge loomulik liikumine tugevdab tüve.

Õissaar sobib hästi soolotaimena murualale, aia serva, suuremasse püsikupeenrasse või looduslähedasesse haljastusse. Tema õitsemine tuleb kõige paremini esile siis, kui taust ei ole liiga kirju ega konkureeriv. Hea asukoht võimaldab nautida nii õisi, lehestikku kui ka võra üldist kuju. Seetõttu tasub istutust planeerida sama hoolikalt nagu aia püsivat arhitektuurset elementi.

Istutamise tehnika

Parim aeg õissaare istutamiseks on kevad või varasügis, kui muld on piisavalt niiske ja temperatuur mõõdukas. Kevadine istutus annab puule terve kasvuperioodi juurdumiseks. Sügisene istutus sobib samuti hästi, kui see tehakse piisavalt vara enne püsivate külmade saabumist. Väga kuuma ja kuiva suve keskel istutamine muudab hoolduse keerulisemaks.

Istutusauk peaks olema juurepallist laiem, kuid mitte tarbetult sügav. Juured vajavad külgsuunas kobedat mulda, kuhu nad saavad hõlpsalt laieneda. Puu tuleb asetada samale sügavusele, nagu ta kasvas puukoolis või konteineris. Liiga sügav istutus on üks levinumaid vigu, mis võib hiljem põhjustada nõrka kasvu ja juurekaela probleeme.

Konteinertaimel tuleks enne istutamist kontrollida juuri. Kui juured on keerelnud tihedalt poti serva mööda, tuleb neid ettevaatlikult lahti harutada või kergelt lõigata. See aitab juurtel liikuda uude mulda, mitte jätkata ringkasvu vanas juurepallis. Paljasjuurse istiku puhul tuleb jälgida, et juured ei kuivaks enne mulda panemist.

Pärast istutamist kastetakse muld põhjalikult läbi, et see vajuks juurte ümber tihedalt, kuid mitte õhuta. Vajaduse korral lisatakse mulda, kuid juurekaela ei tohi katta. Tüve ümber võib moodustada madala kastmisvalli, mis aitab esimestel nädalatel vett juurealale suunata. Lõpuks kaetakse pind multšiga, jättes tüve ümber väikese vaba ala.

Noore istiku järelhooldus

Esimesed kaks kuni kolm aastat on õissaare puhul kõige olulisemad juurdumise seisukohalt. Sel ajal tuleb kastmist jälgida tähelepanelikumalt kui hiljem. Muld peaks olema ühtlaselt niiske, kuid mitte vettinud. Pika kuivaperioodi ajal tuleb kasta põhjalikult, et niiskus jõuaks sügavamale juurte tsooni.

Toestust kasutatakse ainult siis, kui kasvukoht on tuuline või istik ebastabiilne. Tugipostid peavad hoidma puud paigal, kuid mitte suruma tüve jäigalt ühe asendi külge. Sidumismaterjal peab olema lai ja pehme, et see ei vigastaks koort. Toed eemaldatakse tavaliselt siis, kui puu on kindlalt juurdunud ja suudab ise püsida.

Noorel puul ei tohiks teha tugevat kujunduslõikust kohe pärast istutamist, välja arvatud kahjustunud või murdunud oksad. Lehed on vajalikud, sest need toidavad juurestiku arengut. Liiga tugev lõikus vähendab puu võimet taastuda ja võib juurdumist pidurdada. Kujundamist alustatakse ettevaatlikult alles siis, kui puu on uues kohas kasvama hakanud.

Umbrohtude konkurents võib noort õissaart märgatavalt nõrgestada. Eriti probleemsed on tiheda juurestikuga kõrrelised, mis võtavad mullast niiskust ja toitaineid. Multš aitab seda survet vähendada ning muudab hoolduse lihtsamaks. Tüve ümbrust ei tasu hoida palja mullana liiga kaua, sest see kuivab ja kuumeneb kiiremini.

Paljundamise võimalused

Õissaart saab paljundada seemnetega, kuid see nõuab aega ja kannatlikkust. Seemned vajavad sageli puhkeperioodi katkestamist ning idanevus võib olla ebaühtlane. Looduslikes tingimustes läbivad seemned külma ja niiske perioodi, mis aitab idanemist käivitada. Aednik saab seda jäljendada kihistamisega jahedas niiskes keskkonnas.

Seemnest kasvatatud taimed ei pruugi alati olla täiesti ühesuguste omadustega. See on oluline juhul, kui soovitakse kindlat õitsemise tugevust, võra kuju või kasvuomadust. Harrastusaednikule võib seemnest kasvatamine olla siiski huvitav ja õpetlik viis saada oma istik. Tuleb lihtsalt arvestada, et dekoratiivse tulemuse nägemine võtab aastaid.

Praktilisem viis on kasutada puukoolist ostetud kvaliteetset istikut. Sellisel juhul on taim juba valitud, kasvatatud ja sageli paremini juurdunud. Hea istik on sirge tüve, terve koore, elusate pungade ja hästi arenenud juurestikuga. Ostmisel tasub vältida taimi, mille juured on konteineris tugevalt ringi kasvanud või mille tüvel on vigastusi.

Pookimist kasutatakse eelkõige professionaalses paljunduses, kui soovitakse säilitada kindlaid sordiomadusi. See nõuab oskusi, sobivat pookealust ja täpset ajastust. Koduaednikule on see keerukam, kuid kogenud paljundajale täiesti võimalik võte. Enamiku aedade jaoks on kõige kindlam lahendus siiski tugev ja terve puukoolistik, millele tagatakse hoolikas istutusjärgne hooldus.