Romneia istutamisel määrab edasise edu suuresti see, kui hästi õnnestub taim kohe esimesel korral õigesse kohta paigutada. Tugev juurestik ei armasta hilisemat ümberistutamist ning seepärast tasub kasvukoha ettevalmistamisele kulutada rohkem aega kui paljude tavapäraste püsikute puhul. Paljundamine on võimalik seemnete, juurepistikute ja noorte juurevõsude abil, kuid kõik meetodid nõuavad kannatlikkust. Eriti oluline on vältida noorte juurte kuivamist ja liigset mehaanilist vigastamist.

Istutuskoha ettevalmistamine

Romneia vajab avarat, päikeselist ja sooja kasvukohta, kus muld kuivab pärast tugevat vihma suhteliselt kiiresti. Lõunapoolne müüriesine või päikeseline kallak sobib Eesti tingimustes eriti hästi. Külma tuule eest kaitsev ehitis aitab pikendada kasvuperioodi ja vähendab talviseid kahjustusi. Samas ei tohiks kasvukoht olla täiesti õhuta, sest mõõdukas õhuringlus vähendab seenhaiguste riski.

Enne istutamist tasub kontrollida mulla vee läbilaskvust. Kui vihmavesi püsib istutusala pinnal või kaevatud augus veel mitu tundi pärast sadu, vajab muld parandamist. Raskesse mulda võib segada kruusjat mineraalset materjali ning istutuskoha veidi kõrgemaks tõsta. Pelgalt väikese istutusaugu täitmine liivase mullaga ei pruugi savises pinnases probleemi lahendada.

Istutusala tuleb ette valmistada pigem laialt ja sügavalt. Romneia juured ei püsi kitsalt emataime all, vaid hakkavad aja jooksul ümbruskonda levima. Sügavalt kobestatud muld aitab noortel juurtel kiiremini edasi liikuda. Samuti vähendab see pinnase tihesusest põhjustatud vee kogunemist juurekaela ümber.

Kasvukoha valikul tuleb hinnata ka naabertaimede konkurentsi. Suurte puude läheduses võivad sügavad juured küll mõnevõrra kuiva mulda pakkuda, kuid samal ajal võtavad puud ära vett, toitaineid ja valgust. Väga jõuliste püsikute vahele istutatud noor romneia võib samuti hätta jääda. Esimestel aastatel on parem jätta taime ümber piisavalt vaba pinnast.

Õige istutustehnika

Eesti kliimas on kõige turvalisem istutada romneia kevadel, kui tugevate öökülmade oht väheneb ja muld on soojenemas. Nii jääb taimel terve kasvuperiood juurdumiseks enne esimest talve. Sügisene istutamine sobib paremini pehme talvega piirkondadesse ning on meie tingimustes riskantsem. Eriti hilja sügisel istutatud taim ei pruugi enne külmade saabumist piisavalt uusi juuri moodustada.

Istutusauk tehakse juurepallist laiem, kuid taime ei tohiks asetada oluliselt sügavamale, kui see kasvas potis. Liiga sügavale mattunud juurekael püsib niiskem ja muutub mädanemisele vastuvõtlikumaks. Juurepalli käsitsetakse ettevaatlikult ning seda ei ole vaja jõuliselt lahti rebida. Romneia reageerib juurekahjustustele tundlikumalt kui paljud tavapärased aiapüsikud.

Pärast istutamist vajutatakse muld juurepalli ümber kergelt kinni, et suured õhutaskud kaoksid. Tugevat tallamist tuleb vältida, sest tihendatud pinnas vähendab õhustatust ja aeglustab vee liikumist. Seejärel kastetakse istikut põhjalikult, et muld puutuks tihedalt juurtega kokku. Järgmine kastmine tehakse alles siis, kui pinnas on hakanud kuivama.

Esimesel suvel tuleb juureala niiskust regulaarselt kontrollida. Vastistutatud taim ei ole veel sama põuakindel kui mitmeaastane romneia, kuigi liigniiskus on talle endiselt ohtlik. Parem on kasta korraga rohkem ja harvemini kui anda iga päev väike kogus vett. Selline kastmisviis suunab juurestikku sügavamale ja parandab taime hilisemat põuataluvust.

Paljundamine juurepistikute ja võsudega

Juurepistikud on üks praktilisemaid romneia vegetatiivse paljundamise viise. Materjali võetakse tavaliselt puhkeperioodil tervelt ja hästi väljakujunenud taimelt. Valitakse tugevad, haigustunnusteta juureosad ning lõigatakse need puhta terava tööriistaga sobivateks lõikudeks. Emataime juurestikku ei tohiks seejuures tarbetult ulatuslikult lahti kaevata.

Juurelõigud paigutatakse õhurikkasse, hästi vett läbilaskvasse paljundussubstraati. Sobiv segu võib sisaldada istutusmulda koos jämeda liiva või perliidiga, mis vähendab liigniiskuse ohtu. Substraat hoitakse kergelt niiske, kuid mitte märg. Liigne kastmine on juurepistikute puhul üks sagedasemaid mädanemise põhjuseid.

Väljakujunenud romneia võib moodustada emataimest eemal uusi juurevõsusid. Kui sellisel võrsel on tekkinud iseseisvaid juuri, saab selle kevadel ettevaatlikult eraldada. Võimalikult suur osa olemasolevast juurestikust tuleb alles jätta, sest paljas võrse ilma piisavate juurteta kuivab kiiresti. Eraldatud taim võiks esialgu kasvada kaitstud tingimustes, kuni uus juurekasv on tugevnenud.

Paljundatud noort romneiat ei maksa korduvalt ümber istutada. Kõige parem on kasvatada taime võimalikult väheste vaheetappidega ning paigutada see lõplikule kasvukohale niipea, kui juurestik seda võimaldab. Potis pikalt hoidmisel võivad juured hakata anuma kuju järgima ja hilisem juurdumine aeglustub. Eesmärk on säilitada juurestiku loomulik, laienev kasvusuund.

Seemnetega paljundamine ja noortaimede kasvatamine

Romneia seemnetega paljundamine on huvitav, kuid vegetatiivsest paljundamisest ettearvamatum. Seemnetel võib esineda tugev puhkeolek ning idanemine olla aeglane ja ebaühtlane. Looduses on liik kohastunud keskkonnaga, kus tulekahjud ja sellele järgnevad muutused võivad idanemist mõjutada. Kodustes tingimustes tähendab see, et ühtlase tulemuse saamine nõuab kannatlikkust.

Seemned külvatakse õhurikka ja suurepärase drenaažiga substraadi pinnale või väga madalale. Paks mullakiht võib idanemist takistada, sest seemned vajavad sobiva temperatuuri kõrval ka valgusrežiimi. Substraat peab olema ühtlaselt kergelt niiske, kuid mitte vettinud. Külvinõu hea õhutus aitab vähendada hallituse ja tõusmepõletiku ohtu.

Mõnel juhul kasutatakse idanemise parandamiseks külmaperioodi, millele järgneb mõõdukas soojenemine. Seemnete reageerimine võib siiski olla ebaühtlane ning osa neist tärkab märksa hiljem kui teised. Seetõttu ei tasu külvinõud kiiresti tühjaks lugeda ega substraati pärast mõnenädalast ootamist ära visata. Idanemine võib võtta mitu kuud.

Kõige keerulisem etapp saabub sageli pärast tärkamist. Noorte romneiate juured on õrnad ning seemikute pikeerimine võib põhjustada suuri kaotusi. Võimalusel külvatakse seemned eraldi väikestesse anumatesse, et hilisemat juurte lahutamist vältida. Noortaimi karastatakse järk-järgult ja lõplikule kasvukohale istutatakse need alles siis, kui ilm on piisavalt soe ning hiliste tugevate öökülmade oht on möödas.