Purpurlehise lambertpähkli dekoratiivne väärtus sõltub suuresti valgusest, sest just piisav päikesekiirgus aitab esile tuua tema sügava purpurse lehestiku. Varjus võib põõsas küll ellu jääda, kuid lehevärv muutub sageli rohekaks ja võra hõredamaks. Täispäike annab tugevaima värvi, kuid väga kuumas ja kuivas kasvukohas võib tekkida veestress. Parim tulemus sünnib kohas, kus valgus, niiskus ja õhuliikumine on tasakaalus.

Päikese mõju lehevärvile

Purpurlehine lehestik vajab oma iseloomuliku tooni hoidmiseks head valgust. Päikesepaistelises kohas on lehed tavaliselt tumedamad, sügavamad ja kontrastsemad. Poolvarjus võib toon muutuda pehmemaks ning rohelisem alatoon tuleb rohkem esile. See ei tähenda alati taime halba tervist, kuid dekoratiivne efekt võib olla nõrgem.

Kevadine lehevärv on sageli eriti intensiivne. Noored lehed avanevad tumedate ja värskete toonidega, mis annavad põõsale väga silmatorkava välimuse. Suve jooksul võib värv päikese, temperatuuri ja taime kasvurütmi mõjul veidi muutuda. Mõõdukas muutus on loomulik, kuid tugev rohetumine viitab sageli liiga varjulisele kasvukohale.

Valgus mõjutab ka võrsete tugevust. Hämaras kasvav põõsas sirutub valguse poole ja võib muutuda hõredaks. Võrsed võivad pikeneda, kuid haruneda vähem, mistõttu üldmulje jääb lõtv. Hea valgustus soodustab kompaktsemat kasvu ja paremat õiepungade ning viljade arengut.

Liigne varjutus võib tekkida aja jooksul, isegi kui istutushetkel oli koht sobiv. Naaberpuud kasvavad suuremaks, hekid tihenevad ja hooned võivad tekitada pikemaid varje. Seetõttu tasub põõsa valgusolusid aeg-ajalt uuesti hinnata. Vajadusel saab ümbrust harvendada või põõsast noorena ümber istutada.

Poolvari ja kuum päike

Poolvari ei ole tingimata halb, kui taim saab mitu tundi otsest valgust päevas. Eriti sobiv on hommikupäike, mis on leebem kui pärastlõunane kuumus. Sellises kohas püsib muld kauem niiske ja lehed ei saa nii kergesti kuumastressi. Samal ajal on valgust piisavalt, et lehestik säilitaks suure osa oma dekoratiivsest toonist.

Lõunapoolne avatud kasvukoht võib anda väga hea värvi, kuid nõuab paremat niiskuse juhtimist. Kui muld kuivab kiiresti, hakkavad lehed kuumal ajal longu vajuma või servadest pruunistuma. See ei ole valguse enda, vaid valguse ja veepuuduse koosmõju. Multš ja sügav kastmine aitavad sellist stressi vähendada.

Väga kuumas mikrokliimas võib kerge pärastlõunane vari olla kasulik. Seinad, kivipinnad ja sillutis peegeldavad soojust ning võivad muuta kasvukoha põõsale raskemaks. Kui taim kasvab sellises kohas, tuleb pöörata erilist tähelepanu juureala niiskusele. Orgaaniline multš on siin peaaegu vältimatu hooldusvõte.

Varjulises põhjaküljes jääb põõsas tavaliselt nõrgemaks. Lehed võivad olla suuremad ja rohelisemad, kuid värviküllasus väheneb. Samuti võib õitsemine ja viljumine jääda tagasihoidlikumaks. Kui peamine eesmärk on tugev purpurne efekt, ei ole sügav vari sobiv valik.

Valguse seos tervise ja saagiga

Valgus mõjutab fotosünteesi ja seega kogu põõsa energiavarustust. Kui lehtedel on piisavalt valgust, suudab taim toota rohkem varuaineid. Need varud toetavad võrsete puitumist, juurte kasvu ja talveks valmistumist. Nõrgas valguses on taim sageli vastuvõtlikum stressile.

Saagi seisukohalt on valgus samuti oluline. Pähklite areng vajab hästi toimivat lehestikku ja tugevat võrsekasvu. Kui võra sisemus on väga varjus, võivad viljad moodustuda peamiselt välimistel okstel. Õhuline lõikus aitab valgust võra sisse juhtida ja toetab ühtlasemat viljumist.

Liiga tihe istutus vähendab valguse kättesaadavust. Kui põõsad kasvavad üksteise sisse, muutub alumine ja sisemine osa paljaks. Sellisel juhul ei aita ainult väetamine, sest põhjus on valguse puuduses. Õige istutuskaugus ja mõõdukas harvenduslõikus on paremad lahendused.

Valgusolude hindamisel tuleb vaadata tervet päeva, mitte ainult üht hetke. Koht, mis hommikul tundub päikeseline, võib pärastlõunal olla sügavas varjus. Samuti muutub päikese kõrgus aasta jooksul ja varjud liiguvad. Parim kasvukoht annab põõsale mitu tundi otsest valgust ning ülejäänud ajal hajusat valgust.