Purpurlehise lambertpähkli talvitamine

Purpurlehine lambertpähkel on sobivates tingimustes üsna talvekindel, kuid noored taimed, hilja väetatud põõsad ja avatud tuulised kasvukohad võivad talvel kannatada. Edukas talvitamine algab juba suvel, kui võrsetel lastakse korralikult küpseda ja taime ei sunnita liigse lämmastikuga hilisele kasvule. Sügisel on oluline tasakaalustada niiskust, puhastada põõsaalune ja kaitsta juurepiirkonda järskude temperatuurikõikumiste eest. Talvel tuleb vältida mehaanilisi kahjustusi, lume raskust ja loomade närimiskahjustusi.

Sügisene ettevalmistus

Sügisel peab põõsas järk-järgult puhkerežiimi minema. Sel ajal ei tohi teda ergutada tugeva lämmastikväetisega, sest uus pehme kasv ei jõua enne külmade saabumist puituda. Hästi puitunud võrsed taluvad külma palju paremini kui hilised rohtsed juurdekasvud. Seetõttu lõpeb aktiivne väetamine juba suve esimeses pooles või hiljemalt kesksuvel.

Niiskusrežiim on enne talve tähtis. Kui sügis on väga kuiv, tasub põõsast enne maa külmumist põhjalikult kasta. Kuiv muld külmub sügavamalt ja juured võivad kannatada veepuuduse käes ka talvel. Samas ei tohi luua läbivettinud olukorda, sest hapnikuvaene muld nõrgestab juuri enne puhkeperioodi.

Põõsaaluse puhastamine aitab vähendada haiguste ja kahjurite talvitumist. Haigustunnustega lehed, kahjustunud pähklid ja kuivanud oksajupid tuleks eemaldada. Terved lehed võib kasutada kompostis, kui komposteerimine on korralik. Haige materjal on parem aiast välja viia, et vältida nakkuse kordumist kevadel.

Sügisel võib lisada õhukese kompostikihi või värskendada multši. See kaitseb mulda temperatuurikõikumiste eest ja parandab pikemas vaates mulla kvaliteeti. Multši ei tohi kuhjata vastu võrsete alust, sest niiskus ja närilised võivad tekitada kahjustusi. Juurekaela ümber peab jääma õhulisem ala.

Külma ja tuule mõju

Talvekülm ei kahjusta taime ainult madala temperatuuri kaudu. Sama oluline on külma tuule kuivatav mõju, eriti lumeta perioodidel. Kui muld on külmunud, ei saa juured vett juurde anda, kuid võrsed võivad päikese ja tuule käes niiskust kaotada. Avatud kasvukohas on see risk suurem kui kaitstud aianurgas.

Noori taimi võib esimestel talvedel kaitsta varjutuskanga või õhku läbilaskva kattematerjaliga. Täielikult umbne kile ei sobi, sest selle all koguneb niiskus ja temperatuur kõigub järsult. Kaitse peab vähendama tuult ja talvepäikest, mitte muutma taime õhukindlaks. Eriti kasulik on selline kaitse siis, kui põõsas istutati alles sama aasta sügisel.

Talvepäike võib põhjustada koorekahjustusi ja võrsete kuivamist. Päeval soojenev kude ja öösel kiiresti langev temperatuur tekitavad pingeid. See on ohtlikum noortel või õhukese koorega võrsetel. Sobiv istutuskoht ja mõõdukas varjutamine vähendavad sellist stressi.

Lumi võib olla nii kaitse kui ka oht. Ühtlane kohev lumekiht kaitseb juuri külma eest. Raske märg lumi võib aga oksi alla painutada ja murda. Kui oksad on lume raskuse all tugevalt lookas, tuleb lumi ettevaatlikult maha raputada, mitte jõuga rebida.

Juurekaitse ja multšimine

Juurestik vajab talvel stabiilset keskkonda. Kõige ohtlikumad on korduvad külmumise ja sulamise tsüklid, mis võivad juuri üles kergitada ja peenjuuri kahjustada. Multšikiht aitab neid kõikumisi pehmendada. Eriti tähtis on see noorte taimede ja madalajuureliste põõsaste puhul.

Multšiks sobivad lehekompost, puiduhake, koorepuru või kuivad lehed. Materjal peab olema õhuline ega tohi moodustada tihedat vettpidavat kihti. Kui kasutada lehti, võib neid segada okste või jämedama hakkeosaga, et kate kokku ei vajuks. Õhuline kate isoleerib paremini ja vähendab mädanikuohtu.

Juurekaela vastu ei tohi multši kuhjata. Talvel võib paks niiske kiht varte ümber soodustada koore pehmenemist ja näriliste tegevust. Parem on moodustada madal lai kaitsekiht võraalusele pinnale. Nii kaitstakse juuri, kuid põõsa alus jääb kuivemaks ja õhulisemaks.

Kevadel tuleb talvine kate üle vaadata. Kui multš on kokku vajunud, hallitab või hoiab liigset niiskust, tuleb seda kobestada või osaliselt eemaldada. Soojade ilmade saabudes peab muld saama hingata ja kiiremini soojeneda. Liiga hilja paksult peale jäetud kate võib kevadist kasvu aeglustada.

Talvekahjustuste hindamine kevadel

Kevadel ei maksa põõsa seisundit liiga vara lõplikult hinnata. Mõned võrsed võivad näida surnud, kuid puhkevad hiljem uinuvatest pungadest. Külmakahjustuse ulatus selgub paremini siis, kui kasv on alanud. Liiga varane tugev lõikus võib eemaldada osi, mis oleksid veel taastunud.

Kuivanud ja mustunud oksad tuleb lõigata tagasi terve puiduni. Terve puit on lõikepinnal elusama tooniga ning koore all ei ole kude täiesti kuivanud. Kui oks on kahjustunud ainult tipus, piisab mõõdukast tagasilõikusest. Kui kahjustus ulatub sügavale, tuleb oks eemaldada harunemiskohani.

Talvekahjustusega taim vajab taastumisperioodil tasakaalustatud hooldust. Teda ei tohi kohe tugevalt väetisega ergutada, sest juured ja võra võivad olla nõrgenenud. Parem on anda komposti, jälgida niiskust ja lasta taimel rahulikult uut kasvu alustada. Vajadusel võib lisada kerget orgaanilist väetist alles siis, kui aktiivne kasv on selgelt alanud.

Kui kahjustused korduvad igal aastal, tuleb hinnata kasvukohta. Võib-olla on koht liiga tuuline, muld liiga märg või sügisene väetamine liiga hiline. Mõnikord aitab kaitsehekk, tuuletõke või juureala parem multšimine. Kui probleem on püsiv läbivettimine, tuleb parandada drenaaži või kaaluda taime ümberistutamist sobivamasse kohta.