Rippuva pelargooni edukas kasvatamine algab õigest istutamisest ja sobivate paljundusmeetodite valimisest, mis tagavad tugeva alguse. Oluline on valida kvaliteetne kasvupinnas ja sobivad anumad, mis toetavad taime rippuvat kasvukuju ja rikkalikku õitsemist. Paljundamine pakub aga suurepärast võimalust suurendada oma taimekollektsiooni ilma lisakulutusteta, kasutades selleks lihtsaid, kuid tõhusaid tehnikaid. Selles artiklis keskendume professionaalsetele meetoditele, mis aitavad nii algajal kui kogenud aiapidajal saavutada parimaid tulemusi.
Kasvupinnase valik ja ettevalmistus
Pelargoonide puhul on mulla kvaliteet määrava tähtsusega, kuna see peab pakkuma nii tuge kui ka vajalikke toitaineid. Parim muld on kerge, poorne ja hea veeläbilaskvusega, et vältida juurte piirkonnas tekkivat liigniiskust. Soovitatav on kasutada turbapõhist segu, kuhu on lisatud komposti, et tagada orgaanilise aine olemasolu. Lisaks võib segusse lisada perliiti või jämedat liiva, mis parandab veelgi mulla õhustatust ja struktuuri.
Enne istutamist on mõistlik mulda veidi niisutada, et see ei tõmbuks kokku ega moodustaks õhutühimikke. Kuiv muld võib esimesel kastmisel voolata potti äärtest alla, jõudmata juurteni, mis tekitab taimele stressi. Kvaliteetne muld on tavaliselt ka rikastatud pikaajaliselt toimivate väetistega, mis toidavad taime esimestel nädalatel. Vältige vana, eelmisel aastal kasutatud mulla korduvkasutamist, sest see on kurnatud ja võib sisaldada haigusetekitajaid.
Mulla happesus ehk pH-tase peaks olema kergelt happeline kuni neutraalne, jäädes vahemikku kuus kuni seitse. Sellises keskkonnas on toitained taimele kõige paremini kättesaadavad ja juurestik areneb tervislikult. Kui kasutate aiamulda, peaks seda kindlasti segama ostetud substraadiga, et vältida mulla liigset tihenemist pottides. Puhas ja steriilne kasvupinnas on esimene samm haigusvaba ja tugeva taime suunas.
Alati kontrollige mulla niiskustaset enne taimede asetamist potti, et tagada neile pehme ja toetav keskkond. Liiga märg muld istutamise ajal võib muutuda mudaseks ja raskeks, mis raskendab juurte kohanemist. Ideaalsel juhul peaks muld olema parasjagu niiske, et see hoiaks käes pigistades kuju, kuid laguneks kergesti. Selline ettevalmistus loob optimaalsed tingimused noorte taimede kiireks juurdumiseks ja kasvuks.
Rohkem artikleid sel teemal
Istutusprotsess ja anumate valimine
Anumate valikul tuleb arvestada rippuva pelargooni kasvueripäradega, mis nõuavad ruumi allapoole suunatud võrsetele. Rõdukastid ja rippuvad potid on kõige levinumad valikud, kuid oluline on jälgida nende sügavust ja laiust. Liiga väikeses potis kuivab muld kiiresti ja taim jääb nälga, samas liiga suur pott võib soodustada liigniiskust. Anuma põhjas peavad kindlasti olema suured drenaažiavad, et liigne kastmisvesi saaks vabalt välja voolata.
Istutamisel asetatakse poti põhja esmalt drenaažikiht, näiteks kergkruus või purustatud potikillud, mis takistab mulda avasid sulgemast. Seejärel täidetakse pott osaliselt mullaga ja asetatakse taimed sellisele sügavusele, nagu nad olid algses potis. Liiga sügavale istutamine võib põhjustada varremädanikku, liiga madalale istutamine aga juurte kuivamist. Taimede vahekaugus rõdukastis peaks olema umbes viisteist kuni kakskümmend sentimeetrit, et jätta ruumi lopsakaks kasvuks.
Pärast taimede asetamist täidetakse tühimikud mullaga ja surutakse see kergelt kätega kinni, et eemaldada suuremad õhutaskud. Oluline on mitte liiga tugevalt suruda, sest muld peab jääma juurte ümber õhuliseks ja kohevaks. Lõpuks kastetakse taimi põhjalikult, mis aitab mullal tihedalt juurte ümber asetuda ja annab esimese vajaliku niiskuse. Pärast esimest kastmist võib muld veidi vajuda, sellisel juhul tuleks seda pealtpoolt lisada.
Istutamise järgselt tuleks taimi hoida paar päeva otsese tugeva päikese eest varjus, et nad saaksid uue keskkonnaga kohaneda. See vähendab aurustumist ja aitab juurtel hakata uut pinda omastama ilma liigse kuumusest tuleneva stressita. Kui taimed on kindlalt kanda kinnitanud, võib nad viia nende lõplikku päikesepaistelisse kasvukohta. Järjepidev jälgimine esimestel päevadel on edu pant pikaajaliseks ja tervislikuks kasvuks.
Rohkem artikleid sel teemal
Paljundamine pistikutega
Pistikutega paljundamine on kõige lihtsam ja kiirem viis uute pelargoonide saamiseks, säilitades samal ajal emataime kõik omadused. Parim aeg pistikute võtmiseks on hilissuvel või kevadel, kui taimel on palju tugevaid ja terveid võrseid. Valige välja terved, umbes kümne sentimeetri pikkused varreotsad, millel on vähemalt kaks kuni kolm lehesõlme. Lõikus tuleks teha terava noaga vahetult lehesõlme alt, vältides varre muljumist või vigastamist.
Alumised lehed eemaldatakse, jättes alles vaid ülemised paar-kolm lehte, et vähendada niiskuse kadu aurustumise kaudu. Kui pistikul on õiepungi, tuleks ka need eemaldada, et taim suunaks kogu energia juurte kasvatamisele. Enne mulda panemist võiks pistikutel lasta paar tundi õhu käes seista, et lõikekoht kergelt kuivaks ja “korgistuks”. See vähendab oluliselt riski, et pistik läheb mullas mädanema.
Pistikud torgatakse kergesse ja niiskesse mulda või spetsiaalsesse paljundussubstraati umbes paari sentimeetri sügavusele. Pott tuleks asetada sooja ja valgesse kohta, kuid mitte otsese päikese kätte, mis võiks pistikud liigselt ära kuivatada. Niiskuse hoidmiseks võib poti katta kilega, kuid sel juhul peab seda hallituse vältimiseks igapäevaselt õhutama. Juurdumine võtab tavaliselt aega kaks kuni kolm nädalat, mille järel hakkavad ilmuma uued kasvumärgid.
Kui märkad, et taim on hakanud kasvama ja juurestik on piisavalt arenenud, võib ta ümber istutada suuremasse potti. Noori taimi on soovitatav latvade murdmise teel julgustada harunema, et nad kasvaksid tihedaks ja põõsaksaks. Pistikute abil paljundatud taimed on sageli tugevamad ja kohanevad kohalike oludega paremini kui poest ostetud isendid. See on tasuv ja rahuldust pakuv protsess, mis kingib uue põlvkonna kauneid lilli.
Paljundamine seemnetest
Seemnetest paljundamine on aeganõudvam protsess, kuid see pakub võimalust proovida põnevaid ja haruldasi sorte, mida taimena ei müüda. Külvamist tuleks alustada juba jaanuaris või veebruaris, sest pelargoonid arenevad aeglaselt ja vajavad pikka kasvuaega enne õitsemist. Kasutage madalaid külvikaste, mis on täidetud peeneteralise ja steriilse külvimullaga. Seemned asetatakse mulla pinnale ja kaetakse vaid väga õhukese mullakihiga või surutakse kergelt vastu mulda.
Idanemiseks on vajalik püsiv soojus, soovitavalt kakskümmend kuni kakskümmend neli kraadi, ning pidev niiskus. Külvikast tuleks katta klaasi või kilega, et hoida ühtlast mikrokliimat, ning asetada valgesse kohta. Pelargooni seemned võivad idaneda ebaühtlaselt, võttes aega paarist päevast kuni kahe nädalani. Niipea kui esimesed tõusmed ilmuvad, tuleb kate eemaldada, et vältida liigniiskust ja tagada valguse ligipääs.
Kuna talvisel ajal on loomulikku valgust vähe, on sageli vajalik kasutada lisavalgustust, et vältida taimede väljavenimist. Kui noortel taimedel on tekkinud paar pärislehte, on aeg nad ettevaatlikult ümber istutada väikestesse üksikpottidesse. See protsess, mida nimetatakse pikeerimiseks, soodustab juurestiku hargnemist ja annab igale taimele rohkem kasvuruumi. Olge ettevaatlik, et mitte vigastada noori ja õrnu juuri selle õrna tegevuse käigus.
Seemnest kasvatatud taimed vajavad regulaarset kastmist ja pärast juurdumist ka nõrka väetislahust. Nad kasvavad aeglasemalt kui pistikud, kuid on sageli väga elujõulised ja terved. Enne välja istutamist tuleb neid järk-järgult välisõhu ja päikesega harjutada, ehk karastada. Kuigi see tee nõuab kannatlikkust, on ise seemnest kasvatatud lopsakas ja õitsev pelargoon suur saavutus igale hobiaednikule.
