Purpurlehise lambertpähkli istutamine ja paljundamine

Purpurlehise lambertpähkli edukas kasvatamine algab läbimõeldud istutamisest, sest hilisem hooldus ei suuda täielikult parandada valesti valitud kasvukohta või halvasti ette valmistatud mulda. Taim vajab piisavalt ruumi, valgusküllast asukohta ja õhku läbilaskvat viljakat mulda. Istutamisel tuleb vältida juurekaela matmist, liiga kitsast istutusauku ja läbivettinud kasvupinda. Paljundamisel on oluline teada, et sordiomaduste säilitamiseks sobivad kõige paremini vegetatiivsed võtted, mitte juhuslik seemnekülv.

Istutuskoha ettevalmistamine

Istutuskoha valimisel tuleb arvestada põõsa tulevase laiuse ja kõrgusega. Purpurlehine lambertpähkel ei ole väike ääretaim, vaid aastatega jõuliseks kasvav põõsas. Kui ta istutada liiga kitsasse kohta, tuleb teda hiljem pidevalt lõigata ja see võib vähendada dekoratiivset mõju. Vaba ruum võimaldab taimel kasvatada tugeva, loomuliku ja viljaka võra.

Muld tuleb enne istutamist põhjalikult läbi töötada. Kõige olulisem on parandada mulla struktuuri, mitte ainult lisada väetist. Tihkes savimullas tuleks istutusala laiemalt kobestada ja segada sisse küpset komposti. Liivases mullas aitab orgaaniline aine niiskust ja toitaineid kauem juurte lähedal hoida.

Istutusauk peaks olema juurepallist laiem, kuid mitte tarbetult liiga sügav. Lai istutusauk võimaldab noortel juurtel hõlpsamini ümbritsevasse mulda liikuda. Augu põhi ei tohi jääda klaasjalt tihkeks, sest see võib takistada vee äravoolu. Kui pinnas on väga raske, tasub istutusala parandada kogu tulevase võraaluse ulatuses, mitte ainult augu sees.

Enne taime mulda panemist tuleb juurepalli seisund üle vaadata. Potitaimel võivad juured olla ringiratast kasvanud, eriti kui taim on kaua konteineris seisnud. Sellisel juhul tuleb juurepalli välisosa õrnalt lahti harutada. See aitab juurtel uues mullas väljapoole kasvada, mitte jätkata tihedat ringkasvu.

Õige istutustehnika

Istutamisel peab juurekael jääma samale kõrgusele, kus see kasvas puukoolis või potis. Liiga sügavale istutamine võib põhjustada koore kahjustumist ja juurepiirkonna õhupuudust. Liiga kõrgele istutatud taim kuivab aga kiiremini ja võib külma käes rohkem kannatada. Seetõttu tasub enne augu kinniajamist kõrgust mitu korda kontrollida.

Augu täitmisel kasutatakse väljavõetud mulda, mida on vajadusel komposti või muu mullaparandajaga segatud. Väga tugevat väetist ei tohiks otse juurte vastu panna. Noored juured on tundlikud soolade ja liiga kontsentreeritud toitainete suhtes. Parem on anda taimele alguses hea struktuuriga muld ja mõõdukas orgaaniline toitainete varu.

Pärast istutamist tuleb muld ümber juurepalli õrnalt kinni vajutada. Eesmärk on eemaldada suured õhutaskud, kuid mitte mulda kivikõvaks tampida. Seejärel kastetakse taime põhjalikult, et muld vajuks juurte ümber ühtlaselt. Esimene kastmine on tähtis isegi siis, kui ilm on niiske, sest see aitab juurepallil ümbritseva mullaga kontakti saada.

Istutusjärgne multšimine annab noorele põõsale suure eelise. Multš hoiab niiskust, vähendab umbrohtu ja kaitseb mulda järskude temperatuurikõikumiste eest. Kiht peaks olema mõõdukas ja juurekaela ümber tuleb jätta väike vaba ala. Kui multš puutub pidevalt vastu vart, võib see soodustada niiskuskahjustusi.

Paljundamine võrsete ja pistikutega

Sordiomaduste säilitamiseks on vegetatiivne paljundamine kõige kindlam tee. Seemnest kasvatatud taimed võivad erineda lehevärvi, kasvukuju ja viljakuse poolest. Purpurlehise vormi puhul on just lehetoon oluline tunnus, mida seemikud alati usaldusväärselt ei korda. Seetõttu kasutatakse aedades ja puukoolides sagedamini pistikuid, võrsikuid või pookimist.

Haljaspistikuid võetakse tavaliselt suve alguses, kui võrsed on veel painduvad, kuid mitte täiesti rohtsed. Pistikul peaks olema mitu sõlmekohta ja alumised lehed eemaldatakse, et vähendada aurumist. Juurdumiseks sobib õhuline ja niiskust hoidev substraat, näiteks turba ja perliidi segu. Edu sõltub ühtlasest niiskusest, mõõdukast temperatuurist ja liigse päikese vältimisest.

Poolpuitunud pistikud võetakse hiljem suvel, kui võrse alumine osa on juba tugevam. Need võivad juurduda aeglasemalt, kuid on sageli vastupidavamad närbumisele. Juurdumishormoon võib parandada tulemusi, eriti kui tingimused ei ole ideaalsed. Pistikud tuleb hoida niiskes mikrokliimas, kuid substraat ei tohi muutuda seisvalt märjaks.

Võrsikutega paljundamine on koduaias sageli lihtsam. Madal painduv oks painutatakse mullani, kinnitatakse ja kaetakse osaliselt mullaga. Mullaga kaetud kohas tekivad aja jooksul juured, kui niiskus püsib ühtlane. Uue taime saab emataimest eraldada alles siis, kui juurestik on piisavalt tugev.

Noor taim pärast istutamist

Esimesed kaks kasvuaastat on noore purpurlehise lambertpähkli jaoks otsustavad. Sel ajal peab aednik jälgima niiskust, umbrohukonkurentsi ja võrsete arengut. Noort taime ei tohi lasta pikaks ajaks läbi kuivada, sest nõrk juurestik taastub põuast aeglaselt. Samas tuleb vältida ka liigniiskust, mis võib juurte arengut pidurdada.

Istutusjärgne lõikus sõltub taime seisundist. Kui põõsas on hästi harunenud ja terve, piisab kahjustunud või murdunud okste eemaldamisest. Väga nõrga või ebaühtlase võraga taime võib mõõdukalt tagasi lõigata, et soodustada hargnemist. Tugev noorendus kohe pärast istutamist ei ole tavaliselt vajalik, kui taim on kvaliteetne.

Noore põõsa ümbrus tuleb hoida umbrohust puhas. Rohi ja püsiumbrohud konkureerivad vee ja toitainete pärast just seal, kus noored juured arenevad. Multš aitab seda survet vähendada, kuid umbrohujuured tuleb enne multšimist eemaldada. Eriti oluline on vältida tihedat murukamarat otse põõsa all.

Esimesel talvel võib noor taim vajada veidi lisakaitset. Avatud ja tuulises kohas võivad talvepäike, külm tuul ja lumeta pakane võrseid kuivatada. Multšikiht juurealal aitab vähendada mulla külmumise ja sulamise järske vaheldumisi. Kui põõsas on õigesti istutatud ja suvel hästi juurdunud, on tal palju parem võimalus talv kahjustusteta üle elada.