Veripunane kontpuu on hea külmakindlusega põõsas, mis sobib hästi põhjamaise kliima vahelduvatesse tingimustesse. Talvine väärtus peitub eelkõige noorte võrsete punakas toonis, mis tuleb kõige paremini esile pärast lehtede langemist. Kuigi taim talub külma hästi, võivad noored istikud, hilja kasvanud võrsed ja ebasobivas mullas kasvavad põõsad vajada lisatähelepanu. Talvitumise edukus sõltub suurel määral sellest, kuidas taime hooldatakse juba suve teisel poolel ja sügisel.
Talvekindlus ja võrsete valmimine
Veripunane kontpuu on loomult vastupidav ja talub tavalisi talvekülmi hästi. Kõige tundlikumad on noored, hilja kasvanud ja ebapiisavalt puitunud võrseosad. Kui taim saab suve lõpus liiga palju lämmastikku, võib kasv jätkuda liiga kaua. Sellised pehmed võrsed võivad külmaga kahjustuda ja kevadel kuivada.
Võrsete õigeaegne valmimine algab tasakaalustatud hooldusest. Suve teisel poolel ei tohi taime sundida liigsele lopsakusele. Kastmist tuleb jätkata põua korral, kuid väetamine peab olema tagasihoidlik. Taim peab jõudma kasvuperioodi lõpetada loomulikus rütmis, mitte jääma külmade saabudes aktiivselt uusi võrseid kasvatama.
Päikeseline kasvukoht aitab võrsetel paremini küpseda. Väga varjulises kohas võib kasv olla pehmem ja hõredam. Samuti võib tihe võra hoida sisemised oksad nõrgemana, sest valgus ei pääse nendeni. Korrapärane noorenduslõikus toetab tugevate ja hästi värvunud võrsete kujunemist.
Külmakahjustus ei tähenda tavaliselt kogu taime hävimist. Kui võrseotsad saavad kahjustada, eemaldatakse need kevadel terve koeni. Veripunane kontpuu taastub üldiselt hästi, kui juurestik on terve. Seetõttu on talvitumise seisukohalt juureala kaitse ja mulla seisund sama tähtsad kui oksad ise.
Rohkem artikleid sel teemal
Sügisene ettevalmistus
Sügisel tuleb hooldus suunata taime rahulikule talveks valmistumisele. Tugevat lõikust ei ole sel ajal enam soovitatav teha, sest see võib ergutada uut kasvu. Eemaldada võib siiski murdunud, haiged või selgelt segavad oksad. Suurem kujundus- ja noorenduslõikus jäägu varakevadesse.
Kui sügis on kuiv, tuleb põõsast enne maa külmumist korralikult kasta. Niiskes mullas talvituvad juured paremini kui täiesti läbikuivanud pinnases. See on eriti oluline noorte istikute ja liivasel mullal kasvavate taimede puhul. Samas tuleb vältida olukorda, kus vesi jääb juurte ümber seisma.
Lehevarisuse järel võib põõsaalust korrastada. Kui hooajal esines palju haiguslaike, on mõistlik langenud lehed eemaldada. Tervet orgaanilist materjali võib kasutada kompostis või jätta osaliselt mullale lagunema, kui haigusrisk on väike. Koristamise eesmärk ei ole teha aed steriilseks, vaid vähendada korduvate probleemide võimalust.
Multšikihti võib sügisel uuendada, kui see on suve jooksul õhenenud. Orgaaniline multš kaitseb juureala temperatuuri järskude kõikumiste eest. See on eriti kasulik noortele taimedele ja avatud tuulises kasvukohas. Multš ei tohi siiski katta võrsete alust paksu märja kihina, sest see võib tekitada haudumist.
Noorte taimede kaitsmine
Esimesel ja teisel talvel vajab noor veripunane kontpuu rohkem tähelepanu kui vana põõsas. Juurdumine ei pruugi olla veel piisavalt sügav, seega mõjutavad külm, tuul ja kuivus taime tugevamalt. Juureala multšimine on lihtne ja tõhus kaitsevõte. See aitab hoida mulla temperatuuri ühtlasemana ja vähendab külmakergete ohtu.
Külmakerked võivad noore istiku mullast üles tõsta. See juhtub eriti siis, kui muld külmub ja sulab korduvalt. Kevadel tuleb kontrollida, kas taim istub endiselt kindlalt mullas. Kui juurekael on kerkinud, tuleb muld ettevaatlikult tagasi suruda ja taime kasta.
Näriliste kaitse võib olla vajalik aedades, kus talvel esineb koore närimist. Võrgu või kaitsekatte kasutamisel tuleb tagada, et materjal ei sooniks oksi ega hõõruks tuulega koort. Kaitse peab olema piisavalt avar ja õhku läbilaskev. Liiga tihe kile või umbne kate ei sobi, sest see võib põhjustada niiskuskahjustusi.
Noori taimi ei tohiks sügisel tugevalt tagasi lõigata. Iga terve võrse aitab taimel varuaineid koguda ja talve üle elada. Kui mõni oks on nõrk või kahjustatud, saab selle eemaldada kevadel täpsema hinnangu järel. Kannatlikkus annab noorele põõsale parema võimaluse tugevaks areneda.
Kevadine hindamine pärast talve
Kevadel tuleb veripunast kontpuud hinnata alles siis, kui külmaoht on taandumas ja pungad hakkavad paisuma. Liiga varajane otsus võib olla ekslik, sest mõned oksad näivad talve lõpus elutud, kuid ärkavad hiljem. Elus võrse on lõikekohalt värske ja koore alt rohekas. Täiesti kuivanud oksad on rabedad ja seest pruunid.
Külmakahjustunud võrseotsad lõigatakse tagasi terve koeni. Lõige peab olema puhas ja tehtud terava tööriistaga. Kui kahjustus on ulatuslik, võib põõsast noorendada tugevamalt, sest liik kasvatab hästi uusi võrseid. Tugeva tagasilõikuse järel tuleb taime toetada ühtlase niiskuse ja mõõduka mullaparandusega.
Kevadel on hea aeg eemaldada ka vanemad oksa
