Tšiili jasmiini istutamine ja paljundamine koduaias

Tšiili jasmiini edukas kasvatamine algab õigesti valitud istutusajast, sobivast anumast ja õhurikkast kasvusubstraadist. Mandevilla laxa arendab soodsates tingimustes kiiresti tugeva juurestiku ning mitme meetri pikkused ronivad võrsed. Meie kliimas on kõige praktilisem kasvatada taime suures potis, mida saab sügisel külma eest kaitstud ruumi viia. Läbimõeldud istutamine vähendab hilisemaid kastmisprobleeme ja loob tugeva aluse rikkalikule õitsemisele.

Paljundamiseks kasutatakse enamasti pistikuid, sest nii saadakse emataime omadustega uus taim suhteliselt kiiresti. Seemnetega paljundamine on samuti võimalik, kuid idanemine võib olla aeglane ja seemikute omadused varieeruvad. Pistikutaim alustab jõulist kasvu tavaliselt varem kui seemnest kasvatatud taim. Mõlema meetodi puhul on edu võti ühtlane soojus, mõõdukas niiskus ja hea valgus.

Istutamisel tuleb arvestada, et noor taim ei vaja kohe hiiglaslikku anumat. Liiga suur mullamaht kuivab aeglaselt ning suurendab juurte vettimise ohtu. Uus pott võiks olla eelmisest vaid mõne sentimeetri võrra laiema läbimõõduga. Poti suurust suurendatakse järk-järgult koos juurestiku arenguga.

Töö ajal tasub kanda kindaid, sest lõigatud vartest võib erituda piimjat taimemahla. See võib tundlikul nahal põhjustada ärritust ning silma sattudes ebamugavust. Lõikeriistad peavad olema teravad ja puhtad, et haavad jääksid siledad. Pärast tööd pestakse käed ning tööriistad puhastatakse taimejääkidest.

Istutusaeg ja ettevalmistused

Parim aeg Tšiili jasmiini ümberistutamiseks on kevadel, kui talvine puhkeperiood hakkab lõppema. Taimel on siis ees terve kasvuperiood, mille jooksul saab juurestik uue mullaga kohaneda. Ümberistutamist võib teha ka varasuvel, kui taim ei ole veel täisõites. Sügisene istutamine on vähem sobiv, sest vähenev valgus aeglustab uute juurte arengut.

Enne istutamist kastetakse taime mõõdukalt, et juurepall oleks kergelt niiske. Täiesti kuiv juurepall võib potist eemaldamisel laguneda ja peeneid juuri kahjustada. Läbimärg muld on seevastu raske ning muudab juurte seisundi hindamise keeruliseks. Parasniiske juurepall püsib koos, kuid võimaldab välimisi juuri ettevaatlikult vabastada.

Uue anuma põhjas kontrollitakse äravooluavade olemasolu ja läbitavust. Vajaduse korral võib aukude ette asetada jämeda võrgu, mis takistab substraadi väljauhtumist. Poti põhja ei ole vaja täita paksu killustikukihiga, kui kasvusegu ise on hästi vett läbilaskev. Tähtsam on kasutada kvaliteetset substraati ja vältida vee seismist ümbrispotis.

Toestus tuleks võimaluse korral paigutada anumasse juba enne taime istutamist. Hiljem mulda surutud kepp või võre võib läbistada jämedaid juuri. Tugi peab ulatuma piisavalt sügavale, et see püsiks ka suure võrsemassi korral kindlalt. Kõrge konstruktsiooni puhul tuleb arvestada ka poti stabiilsuse ja tuulekoormusega.

Õige istutustehnika

Taim eemaldatakse vanast potist rahulikult, hoides kinni juurepallist, mitte tõmmates võrsetest. Kui pott ei tule kergesti ära, võib selle külgi õrnalt vajutada või koputada. Tihedalt ümber poti keerduvad juured vabastatakse sõrmedega ettevaatlikult. Mädanenud, pehmed või mustunud juureosad lõigatakse puhta tööriistaga ära.

Tšiili jasmiin istutatakse üldjuhul samale sügavusele, millel see varem kasvas. Varre alumise osa sügavale mulda matmine võib soodustada kudede mädanemist. Juurekael peaks jääma substraadi pinnaga ligikaudu samale tasemele. Poti ülaserva jäetakse paar sentimeetrit kastmisruumi, et vesi ei voolaks kohe üle serva.

Värske kasvumuld lisatakse juurepalli ümber väikeste kogustena. Potti võib töö käigus kergelt raputada, et segu täidaks suuremad õhutaskud. Mulda ei tohi tugevasti kokku suruda, sest see vähendab selle õhulisust. Piisab õrnast sõrmedega kinnitamisest, mis annab taimele stabiilsuse.

Pärast istutamist kastetakse substraat ühtlaselt läbi ja lastakse üleliigsel veel täielikult ära voolata. Esimestel päevadel hoitakse taime ereda keskpäevase päikese eest kaitstuna. Väetamisega oodatakse tavaliselt kaks kuni neli nädalat, sest värske kasvumuld sisaldab sageli juba toitaineid. Kui taim hakkab uusi võrseid moodustama, on juurdumine tõenäoliselt hästi käivitunud.

Paljundamine pistikutega

Pistikute võtmiseks sobib kõige paremini hiliskevad või suve algus, mil taim kasvatab tugevaid, kuid veel mitte täielikult puitunud võrseid. Valitakse terve, kahjuriteta ja hästi arenenud emataim. Pistik lõigatakse tavaliselt kahe või kolme lehesõlmega ning alumine lõige tehakse vahetult sõlme alt. Õiepungadega võrseid ei ole soovitatav kasutada, sest õitsemine kulutab juurdumiseks vajalikku energiat.

Alumised lehed eemaldatakse, jättes ülaossa ühe või kaks tervet lehte. Väga suured lehed võib aurumise vähendamiseks osaliselt lühemaks lõigata. Lõikepinnalt erituv mahl tupsutatakse puhta paberiga ära või lastakse sellel mõni minut kuivada. Juurdumispulber ei ole alati vajalik, kuid võib ühtlustada juurte moodustumist.

Pistik asetatakse niiskesse ja steriilsesse segusse, mis võib koosneda turbavabast külvisubstraadist ja perliidist. Segu peab hoidma mõõdukat niiskust, kuid samal ajal laskma juurtel hingata. Pistikust vähemalt üks alumine sõlm paigutatakse substraadi sisse. Mulda surutakse varre ümber kergelt, et pistik püsiks stabiilselt püsti.

Juurdumise ajal hoitakse õhuniiskus kõrgem, kuid lehestikule ei tohi tekkida püsivat veekihti. Poti võib katta läbipaistva kattega, mida avatakse iga päev õhutamiseks. Sobiv juurdumistemperatuur on ligikaudu 20–25 kraadi ning valgus peab olema ere, kuid hajutatud. Uue kasvu ilmumine ja kerge vastupanu tõmbamisel näitavad, et juured on hakanud arenema.

Seemnetega paljundamine ja noortaimede hooldus

Seemnetega paljundamiseks kasutatakse värskeid ja korralikult valminud seemneid. Vanad või ebasobivalt säilitatud seemned võivad idaneda väga ebaühtlaselt. Külvamiseks sobib kerge ja vähese toiteainesisaldusega substraat, mis ei vaju kastmisel kokku. Anumal peavad olema väikesed, kuid toimivad äravooluavad.

Seemned külvatakse madalalt ning kaetakse õhukese substraadi- või vermikuliidikihiga. Külv niisutatakse pihusti või altkastmise abil, et seemneid mitte paigast uhtuda. Ühtlane temperatuur umbes 22–25 kraadi soodustab idanemist. Substraat peab olema niiske, kuid mitte vettinud, sest hapnikupuudus võib seemned hävitada.

Tõusmete ilmumisel eemaldatakse kate järk-järgult ja tagatakse võimalikult hea valgus. Liiga pimedas venivad seemikud kiiresti ning nende varred jäävad nõrgaks. Kui taimedel on mitu pärislehte, võib need eraldi väikestesse pottidesse pikeerida. Istutamisel hoitakse õrnu varsi lehtedest, mitte ei pigistata neid keskelt.

Noortaimi kastetakse väikeste kogustena, kuid substraadil ei lasta täielikult läbi kuivada. Väetamisega alustatakse nõrga lahusega alles pärast korralikku juurdumist. Võrsetippe võib hiljem kergelt näpistada, et soodustada külgharude teket. Tugevama kasvu alguses paigaldatakse väike tugi, mille ümber saab taim järk-järgult ronima hakata.