Valgustingimused on tähnilise iminõgese kasvatamisel üks määravamaid tegureid, mis mõjutab nii lehtede värvust kui ka õitsemist. See taim on tuntud oma suurepärase varjutaluvuse poolest, mis teeb temast ideaalse valiku puude ja põõsaste alla. Siiski ei tähenda täisvari seda, et taim ei vajaks üldse valgust, vaid pigem eelistab ta hajutatud valgustust. Liiga pime koht võib põhjustada võrsete väljavenimist ja lehemustri tuhmumist.
Poolvari on selle liigi jaoks tavaliselt kõige optimaalsem keskkond, kus ta saab nautida hommikust või õhtust päikest. Sellistes tingimustes on lehtede hõbedased ja valged laigud kõige kirkamad ning kontrastsemad. Otsene keskpäevane päike võib aga olla liiga intensiivne, põhjustades lehtede servade kuivamist ja inetuid põletuslaike. Kui kasvatad taime päikeselisemas kohas, pead olema valmis pakkuma talle oluliselt rohkem vett.
Varjulistes aiaosades aitab iminõges valgust nö “püüda” ja peegeldada, muutes hämarad nurgad visuaalselt helgemaks. See on eriti väärtuslik omadus põhjapoolsetes aedades või hoonete varjus asuvates peenardes. Jälgi, et suuremad taimed ei varjaks iminõgest täielikult, jättes talle vähemalt natuke kaudset valgust elutegevuseks. Valguse puudumisel muutub taim harvaks ja kaotab oma kauni tiheda pinnakatte funktsiooni.
Katsetamine oma aia erinevates valgustsoonides annab parima ülevaate sellest, kus taim end kõige paremini tunneb. Mõned sordid on valguse suhtes tundlikumad kui teised, seega tasub jälgida konkreetse taime reaktsioone. Kui märkad, et taim hakkab oma värvi kaotama või kasvab liiga aeglaselt, proovi teda ümber istutada veidi valgusküllasemasse kohta. Õige valguse ja varju tasakaal on võti lopsaka ja särava aia saavutamiseks.
