Sidrun-lambiharjapuu valgusvajadus ja parim kasvukoht

Sidrun-lambiharjapuu vajab tugevat valgust, et säilitada kompaktne kasvukuju ja moodustada rohkesti õisikuid. Valgusvaeses kohas püsib taim mõnda aega elus, kuid võrsed venivad, lehed hõrenevad ja õitsemine väheneb. Kõige paremini sobib talle mitu tundi otsest päikest ning ülejäänud päeva jooksul võimalikult hele ümbrus. Valguse suurendamine peab siiski toimuma järk-järgult, sest varjus arenenud lehed võivad äkilise päikese käes kahjustuda.

Valguse tugevus ja päevane kestus

Aktiivsel kasvuperioodil kasutab sidrun-lambiharjapuu tugevat valgust uute võrsete ning õiepungade moodustamiseks. Päikeseline asukoht aitab kasvatada lühemaid, tugevamaid ja paremini harunenud võrseid. Lehed jäävad tihedamaks ning võra säilitab loomulikuma kuju. Hämaras kasvav taim suunab energia valguse otsimisse, mitte õitsemisse.

Valguse puhul on olulised nii tugevus kui ka kestus. Mõni minut eredat päikest ei korva kogu ülejäänud päeva kestvat hämarust. Parima tulemuse annab kasvukoht, kus taim saab pika päeva jooksul rohkesti hajusvalgust ja mitu tundi otsest päikest. Eriti väärtuslik on hommikune ning ennelõunane valgus, mis soojendab taime järk-järgult.

Õiepungade areng sõltub ka eelmise kasvuperioodi tingimustest. Kui taim kasvatab suvel tugevas valguses küpseid võrseid, on järgmisel õitsemisperioodil rohkem potentsiaalseid õisikukohti. Pidev varjus hoidmine võib mõjutada õitsemist veel kaua pärast kasvukoha parandamist. Seetõttu tuleb valgusvajadust käsitleda aastaringse hoolduse osana.

Talvel on loomulik valgus Eestis väga piiratud. Jahe temperatuur aitab vähendada taime valgusvajadust, sest ainevahetus aeglustub. Soojas ruumis kasvav taim vajab aga rohkem valgust, kui talvine aken tavaliselt pakub. Sellisel juhul võib lisavalgustus aidata vältida võrsete väljavenimist ja liigset lehekadu.

Sobiv koht toas, rõdul ja aias

Siseruumis sobib sidrun-lambiharjapuule kõige paremini väga valge lõuna-, kagu- või edelasuunaline aken. Taim asetatakse klaasile võimalikult lähedale, kuid lehed ei tohiks külmal ajal jäist pinda puudutada. Akna ees olevad tihedad kardinad vähendavad valgushulka märgatavalt. Ka näiliselt hele koht paar meetrit aknast eemal võib taime jaoks olla liiga pime.

Klaasitud rõdul tuleb arvestada tugeva kuumenemisega. Päikesepaistel võib õhutemperatuur tõusta kiiresti isegi siis, kui väljas on mõõdukalt soe. Ruum vajab regulaarset tuulutamist ning taime juurepalli tuleb sagedamini kontrollida. Kuum klaasialune keskkond koos kuiva mullaga võib põhjustada kiiret närbumist ja lehetippude kuivamist.

Õues valitakse päikeseline, soe ja võimaluse korral tugevate tuulte eest kaitstud koht. Pott peab seisma stabiilselt, sest tihe võra püüab tuult nagu puri. Samas ei tohiks taime suruda täiesti õhuta nurka, kus lehed püsivad pärast vihma kaua märjad. Hea kasvukoht ühendab päikese, mõõduka õhuliikumise ja kaitse kõige tugevamate iilide eest.

Suvel võib poti osaliselt teiste taimede vahele paigutada, et juureala ei kuumeneks liigselt. Võra peab siiski jääma valguse kätte ega tohiks olla kõrgemate taimede varjus. Heledat potti või ümbrispotti kasutades kuumeneb juurepall vähem kui tumedas anumas. Kasvukoha valimisel tuleb seega hinnata eraldi nii lehtede valgusvajadust kui ka juurte temperatuuritingimusi.

Valguspuuduse ja päikesekahjustuse tunnused

Valguspuuduses muutuvad uued võrsed pikaks, peeneks ja nõrgalt harunenuks. Lehtede vahed suurenevad ning võra kaotab tiheda ilme. Taim võib kasvatada rohelisi lehti, kuid õiepungi tekib vähe või üldse mitte. Selliseid võrseid ei paranda üksnes väetamine, sest peamine piirav tegur on valgus.

Väga hämaras talvitunud taim võib kevadel osa lehti kaotada. Lehtede varisemine suureneb eriti siis, kui ruum on samal ajal soe. Kasvukoha muutmisel valgema vastu paraneb uus kasv, kuid vanad väljaveninud võrsed ei muutu enam kompaktseks. Hiljem võib neid pärast õitsemist mõõdukalt tagasi lõigata.

Päikesepõletus tekib tavaliselt siis, kui siseruumis või varjus kasvanud taim viiakse kohe tugeva otsese päikese kätte. Lehtedele ilmuvad pleekinud, kollakad või kuivad laigud, mis paiknevad kõige enam valgust saanud külgedel. Kahjustunud kude ei taastu, kuid uued päikesega harjunud lehed võivad areneda tervena. Põletuse vältimiseks suurendatakse otsese päikese kestust mitme päeva või nädala jooksul.

Kasvukoha muutmisel jälgitakse korraga nii lehtede seisundit kui ka mulla kuivamiskiirust. Tugevamas valguses suureneb tavaliselt veevajadus, mistõttu vana kastmisrütm ei pruugi enam sobida. Päikese käes närbuv taim ei vaja siiski alati vett, sest probleemi võib põhjustada ka ülekuumenenud või kahjustunud juurestik. Õige otsuse tegemiseks tuleb enne kastmist kontrollida juurepalli tegelikku niiskust.