Rippuva hernepõõsa istutamine ja paljundamine

Rippuva hernepõõsa edukas kasvatamine algab läbimõeldud istutamisest, sest püsivas kasvukohas kujuneb välja nii tüve tugevus kui ka võra iseloomulik langev vorm. Taim on vastupidav, kuid noor istik vajab alguses stabiilset niiskust, head mullakontakti ja kaitset mehaaniliste vigastuste eest. Istutusviga võib hiljem avalduda viltuse tüve, nõrga juurdumise või ebaühtlase võrakuju kaudu. Paljundamisel tuleb arvestada, et rippuv vorm säilib usaldusväärselt eelkõige pookimise teel.

Istutuskoha valimine ja ettevalmistamine

Istutuskoht peaks olema päikeseline, avatud ja piisavalt ruumikas. Rippuva võraga taim vajab ruumi nii külgedele kui ka allapoole langevatele okstele. Kui ta istutada liiga lähedale seinale, aiale või suuremale põõsale, võib võra areneda ebaühtlaselt. Hea asukoht võimaldab taime vormil mõjule pääseda ilma pideva lõikamiseta.

Muld peab olema vett läbilaskev ja struktuurne. Kui istutusala on savine, tasub mulda parandada komposti ja jämedama mineraalse materjaliga. Väga liivases mullas aitab kompost niiskust paremini hoida. Mõlemal juhul on eesmärk luua juurtele keskkond, kus on korraga nii õhku kui ka mõõdukat niiskust.

Enne istutamist tuleb eemaldada mitmeaastased umbrohud. Hiljem on võra all ja tüve lähedal umbrohu tõrjumine keerulisem. Istutusala võiks ette valmistada laiemalt kui ainult istutusaugu ulatuses. Nii pääsevad noored juured kergemini ümbritsevasse mulda kasvama.

Kui taim tuleb konteinerist, tuleb juurepalli seisundit hoolikalt vaadata. Keerdunud juuri võib ettevaatlikult lahti harutada või kergelt sisselõigata. Kuiv juurepall tuleb enne istutamist korralikult läbi kasta. Hästi niisutatud istik juurdub kiiremini ja talub ümberistutusstressi paremini.

Õige istutussügavus ja toestamine

Istutussügavus peab vastama sellele, kuidas taim kasvas puukoolis või konteineris. Juurekaela ei tohi sügavale matta, sest see võib põhjustada koore kahjustumist ja juureala õhupuudust. Pookekoht peab jääma mullapinnast kõrgemale. See on eriti tähtis rippuva vormi puhul, sest pookekoha kahjustus võib rikkuda kogu taime.

Istutusauk peaks olema juurepallist laiem, kuid mitte tarbetult sügav. Liiga sügav auk vajub hiljem kokku ja taim võib sattuda madalamale kui alguses plaanitud. Auku täites tuleb muld suruda õrnalt juurte ümber, et ei jääks suuri õhutaskuid. Samas ei tohi mulda tugevalt kinni tampida, sest tihenenud pinnas takistab juurdumist.

Pärast istutamist tuleb taim põhjalikult kasta. Esimene kastmine aitab mullal juurte ümber tihedalt paigutuda. Vesi peab imbuma aeglaselt juureala sügavusse. Kui muld pärast kastmist vajub, võib seda ettevaatlikult juurde lisada.

Noor tüvivorm vajab sageli toestamist. Tugikepp peab hoidma tüve stabiilsena, kuid ei tohi hõõruda koort. Sidumismaterjal peab olema pehme ja piisavalt lai. Tugi eemaldatakse siis, kui taim on kindlalt juurdunud ja tüvi suudab ise võra raskust kanda.

Istutusjärgne hooldus ja juurdumine

Esimesel kasvuperioodil on kastmine kõige olulisem hooldusvõte. Muld peab püsima ühtlaselt kergelt niiske, kuid mitte vettinud. Kuival kevadel ja suvel tuleb noort taime jälgida sagedamini. Juurdumine on edukam, kui taim ei pea kohe pärast istutamist tugevat põuastressi taluma.

Multš aitab vähendada aurumist ja piirata umbrohtude kasvu. Sobivad peen kooremultš, lehekompost või muu hästi lagunenud orgaaniline materjal. Multšikiht ei tohi olla liiga paks ega puutuda vastu tüve. Tüve ümber jäetud õhuring vähendab niiskuskahjustuse ohtu.

Istutusjärgne lõikus peaks olema minimaalne. Eemaldada võib murdunud, kuivanud või vales suunas kasvavad oksad. Tugev vormilõikus kohe pärast istutamist võib taime liigselt nõrgestada. Parem on lasta taimel kõigepealt korralikult juurduda ja alles hiljem võra täpsemalt kujundada.

Esimesel aastal ei ole vaja tugevalt väetada. Kui istutusmuld on mõistlikult ette valmistatud, piisab taimel alguses olemasolevatest toitainetest. Liigne väetamine võib suunata jõu juurdumise asemel pehme võrsekasvu moodustamisse. Tasakaalukas algus loob aluse pikaealisele ja tugevale taimele.

Paljundamisviisid ja sordiomaduste säilitamine

Rippuvat hernepõõsast ei saa seemnest usaldusväärselt samasugusena paljundada. Seemikud võivad kasvada püstise või erineva kujuga võrana. Dekoratiivne rippuv vorm on sorditunnus, mis vajab vegetatiivset paljundamist. Seetõttu kasutatakse kvaliteetsete istikute tootmisel enamasti pookimist.

Pookimine võimaldab ühendada tugeva pookealuse ja rippuva võraga väärisosa. Pookealuse kvaliteet mõjutab taime elujõudu, vastupidavust ja üldist arengut. Pookekoha korralik kokkukasvamine on hilisema stabiilsuse jaoks väga tähtis. Halb pookekoht võib aastate pärast murduda või hakata kuivama.

Kodustes tingimustes on pookimine võimalik, kuid see nõuab kogemust, teravaid tööriistu ja õiget ajastust. Algajale aednikule on lihtsam osta usaldusväärsest puukoolist juba kasvatatud istik. Valimisel tuleb vaadata, et tüvi oleks sirge, pookekoht terve ja võra ühtlaselt arenenud. Ka juurepall peab olema tugev, mitte läbikuivanud ega lagunev.

Pistikpaljundus võib mõnel juhul õnnestuda, kuid rippuva vormi ja tüvega taime saamiseks ei ole see tavaliselt praktiline lahendus. Omajuurne taim ei anna sama tüvivormi, mida aias enamasti soovitakse. Kui eesmärk on selge vihmavarjulaadne kuju, on poogitud istik kindlam valik. Just seetõttu tasub istutusmaterjali kvaliteeti pidada sama tähtsaks kui hilisemat hooldust.