Püstise kolmiklille istutamine ja paljundamine

Püstise kolmiklille istutamisel tuleb arvestada tema aeglase juurdumise ja pika elueaga. Taim ei ole kiire täitetaim, vaid väärtuslik metsaaia püsik, mille ilu kasvab koos vanusega. Korralikult ette valmistatud kasvukoht vähendab hilisemat hooldusvajadust ja kaitseb tundlikku risoomi. Paljundamisel on kõige tähtsamad täpsus, kannatlikkus ning sobiva tööaja valimine.

Istutuskoha ettevalmistamine

Istutuskoht valmistatakse ette võimaluse korral mitu nädalat enne taime mulda panemist. Pinnas kobestatakse laialt, sest juured levivad aja jooksul istutusaugust kaugemale. Umbrohtude juured tuleb hoolikalt eemaldada, eriti kui tegemist on orasheina või teiste püsivate liikidega. Hilisem umbrohutõrje on kolmiklille pindmise risoomi tõttu märksa keerulisem.

Raskesse mulda segatakse lehekomposti, hästi lagunenud komposti ja vajaduse korral jämedat liiva. Parandusmaterjalid tuleb jaotada kogu kasvualale, mitte asetada üksnes sügava istutusaugu põhja. Liiga järsk erinevus istutusaugu ja ümbritseva pinnase vahel võib takistada vee loomulikku liikumist. Ühtlaselt parandatud muld võimaldab juurtel vabalt laieneda.

Väga liivases pinnases on peamine ülesanne vee ja toitainete sidumise parandamine. Selleks sobib hästi küps kompost ning savikam kasvumuld, mida segatakse olemasoleva pinnasega. Turvast võib kasutada mõõdukalt, kuid see ei tohiks olla ainus orgaaniline lisand. Hästi lagunenud lehekõdu vastab kolmiklille looduslikele vajadustele kõige paremini.

Kasvukoha valmimisel tuleb hinnata ka lähedal kasvavate puude juurekonkurentsi. Suurte pindmiste juurtega puud võivad kuival ajal võtta mullast suure osa veest. Sel juhul vajab kolmiklill sagedamat kastmist ja paksemat orgaanilist multši. Väga tiheda juurevõrgustikuga alale istutamine võib noore taime juurdumise oluliselt raskemaks muuta.

Risoomi ja potitaime istutamine

Paljasjuurne risoom tuleb istutada võimalikult kiiresti pärast selle saamist. Enne istutamist kontrollitakse, et risoom oleks tihke ning sellel ei leiduks pehmeid või tumenenud piirkondi. Kuivanud juuri võib lühikest aega jahedas vees niisutada. Pikaks ajaks vette jätmine vähendab kudede hapnikuvarustust ja suurendab mädanemisohtu.

Risoom asetatakse mulda horisontaalselt või kergelt kaldu, uuenemispung ülespoole. Punga peale jäetakse tavaliselt vaid mõne sentimeetri paksune mullakiht. Liiga sügavale istutatud taim kulutab palju energiat maapinnani jõudmiseks ja võib õitsemise edasi lükata. Liiga pinnale jäetud risoom kuivab kergemini ning kannatab temperatuurikõikumiste tõttu.

Potitaime istutusauk tehakse juurepallist veidi laiem, kuid mitte tarbetult sügav. Taim asetatakse samale sügavusele, millel ta kasvas potis. Tihedalt keerdunud juuri võib väga ettevaatlikult sõrmedega vabastada, kuid juurepalli ei tohi jõuliselt lahti rebida. Pärast istutamist surutakse muld kergelt kinni ja kastetakse põhjalikult.

Istutamise järel kaetakse pinnas õhukese lehekomposti või peene puukoore kihiga. Multš ei tohi kuhjuda otse võrse või uuenemispunga peale. Esimesel kasvuperioodil jälgitakse mullaniiskust eriti hoolikalt, sest väike juurestik ei suuda sügavamatest kihtidest piisavalt vett hankida. Uue kasvu aeglus esimesel aastal on selle liigi puhul täiesti loomulik.

Puhmiku jagamine

Puhmiku jagamine on kõige kindlam viis säilitada emataime omadused. Sobiv aeg on hilissuvi või varasügis, kui lehestik on lõpetanud aktiivse kasvu. Töö võib teha ka väga varakevadel enne võrsete pikenemist. Õitsemise ajal või kuuma suveilmaga ei tohiks taime jagada.

Risoom kaevatakse välja võimalikult suure mullapalliga, kasutades teravat ja puhast labidat. Kaevamist alustatakse puhmikust piisavalt kaugelt, et vähendada juurte lõikamist. Muld eemaldatakse risoomi ümbert ettevaatlikult käte või õrna veejoaga. See võimaldab näha uuenemispungade täpset asendit ja valida sobivad jagamiskohad.

Igal eraldatud osal peab olema vähemalt üks terve uuenemispung ja piisavalt juuri. Väga väikesed jagatud osad juurduvad aeglaselt ning võivad vajada õitsemiseni mitu aastat. Lõikepinnad tehakse puhta terava noaga, et vältida kudede muljumist. Kahjustatud ja pehmed risoomiosad eemaldatakse täielikult tervete kudedeni.

Jagatud taimed istutatakse kohe ettevalmistatud pinnasesse, sest risoom kuivab õhu käes kiiresti. Pärast istutamist kastetakse muld ühtlaselt niiskeks ja kaetakse õhulise multšiga. Esimesel kevadel võivad jagatud taimed moodustada tavapärasest väiksemad lehed. Täielik taastumine ja tugev õitsemine võib võtta kaks või kolm kasvuperioodi.

Seemnetega paljundamine

Seemnetega paljundamine sobib kannatlikule kasvatajale, kes soovib saada suurema hulga taimi. Küpsed viljad muutuvad pehmeks ja nende värvus erineb selgelt toorest viljast. Seemned tuleb koguda enne, kui loomad viljad ära söövad või need maapinnale lagunevad. Kõige parem on külvata seemned kohe pärast puhastamist.

Värske seeme sisaldab embrüot, mille areng jätkub mullas järkjärguliste soojade ja külmade perioodide jooksul. Seetõttu ei pruugi tõusmed ilmuda esimesel kevadel. Mõnikord areneb kõigepealt maa-alune juur ning nähtav leht ilmub alles järgmisel kasvuperioodil. Külvianumat ei tohi seetõttu liiga vara tühjaks pidada.

Seemned külvatakse huumusrikkasse, vett läbilaskvasse ja umbrohuvabasse substraati. Külvisügavus võib olla ligikaudu ühe sentimeetri ümber ning pind kaetakse peene lehekõduga. Anum paigutatakse varjulisse kohta, kus see saab loomulikke temperatuuri- ja niiskusmuutusi. Samas peab see olema kaitstud näriliste ja lindude eest.

Noored seemikud kasvavad esimestel aastatel väga aeglaselt. Neid ei tohi liiga vara ümber istutada, sest tilluke risoom ja õrnad juured saavad kergesti kahjustada. Külvinõus peab säilima ühtlane niiskus, kuid vesi ei tohi põhja koguneda. Õitsemiseni kulub tavaliselt mitu aastat, kuid seemnetest saadud taimed võivad olla elujõulised ja pikaealised.