Purpur-vesikanepi edukas kasvatamine algab õigesti ettevalmistatud kasvukohast ja kvaliteetsest istutusmaterjalist. Kuna tegemist on suurekasvulise püsikuga, mõjutavad esimesel aastal tehtud valikud taime arengut veel kaua pärast juurdumist. Istutamisel tuleb arvestada mulla sügavuse, niiskusrežiimi, valguse ja naabertaimede võimaliku konkurentsiga. Paljundamiseks saab kasutada eelkõige puhmiku jagamist, seemneid ning teatud juhtudel noori võrsepistikuid.
Istutuskoha ettevalmistamine
Istutusala valmistatakse ette laiemalt kui taime algne juurepall. Mulda kobestatakse sügavalt, sest purpur-vesikanep kujundab tugeva juurestiku ja kasutab ära suure pinnasemahu. Tihenenud aluspinnas lõhutakse ettevaatlikult, et vesi ei koguneks istutusaugu põhja. Samal ajal eemaldatakse mitmeaastaste umbrohtude juured, mida oleks hiljem puhmiku seest keeruline kätte saada.
Kehva mulla parandamiseks lisatakse küpset komposti või hästi lagunenud lehemulda. Orgaaniline materjal segatakse olemasoleva pinnasega, mitte ei jäeta üksnes juurepalli ümber eraldi kihiks. Nii liiguvad juured istutusaugust kergemini ümbritsevasse mulda. Väga rammusa väetise lisamist tuleb vältida, sest see võib tekitada noortele juurtele osmootilist stressi.
Istutuskaugus sõltub kasutatavast sordist ja soovitud tulemusest. Kõrgekasvulised vormid vajavad tavaliselt rohkem kui meetri jagu ruumi, et lehestik saaks vabalt areneda ja õhk taimede vahel liikuda. Tihedama rühma võib kujundada, kuid puhmikute vahele peab jääma vähemalt nii palju ruumi, et neid oleks võimalik hooldada. Liiga lähestikku istutatud taimed konkureerivad kiiresti niiskuse pärast ja võivad lamanduda.
Enne istutamist kastetakse potitaim põhjalikult läbi. Kuiv juurepall tõmbab pärast mulda asetamist vett halvasti ning võib jääda niiskest ümbritsevast pinnasest hoolimata kuivaks. Kui juured on poti servas tihedalt keerdunud, vabastatakse neid sõrmedega või tehakse juurepalli külgedele mõned madalad lõiked. Mädanenud, vigastatud või mustaks muutunud juureosad eemaldatakse puhta tööriistaga.
Rohkem artikleid sel teemal
Õige istutustehnika ja järelhooldus
Purpur-vesikanep istutatakse üldjuhul samale sügavusele, millel ta kasvas potis. Juurekaela liiga sügavale matmine võib aeglustada võrsete arengut ja suurendada mädanemisohtu. Liiga kõrgele jäetud juurepall kuivab seevastu kiiremini ning võib talvel külmakergete tõttu pinnasest kerkida. Istutuskõrgust kontrollitakse enne augu lõplikku täitmist.
Muld surutakse juurepalli ümber kätega mõõdukalt kinni, et suuremad õhutaskud kaoksid. Tugev tallamine ei ole vajalik, sest see vähendab mulla poorsust ja kahjustab peeni juuri. Pärast istutamist moodustatakse taime ümber madal kastmisvall, mis suunab vee juurealale. Seejärel kastetakse põhjalikult, isegi kui muld tundub eelnevalt niiske.
Esimestel nädalatel kontrollitakse niiskust regulaarselt. Päikeselise ja tuulise ilma korral võib suurte lehtede kaudu auruda rohkem vett, kui väike juurestik suudab mullast omastada. Ajutine keskpäevane närbumine ei pruugi olla ohtlik, kuid õhtuks taastumata taim vajab kiiresti vett. Kastmise järel peab muld jääma niiskeks kogu juurepalli sügavuses.
Istutusjärgne multšimine aitab stabiliseerida mulla temperatuuri ja niiskust. Multšikiht laotatakse juureala ümber, jättes võrsete aluse vabaks. Esimesel kasvuaastal eemaldatakse õisikud vajaduse korral enne seemnete valmimist, et taim suunaks rohkem energiat juurdumisse. Väga nõrga istiku puhul võib eemaldada ka osa varajasi õiepungi.
Puhmiku jagamisega paljundamine
Puhmiku jagamine on kõige kindlam viis saada emataimega samade omadustega uusi taimi. Tööks sobib kõige paremini kevad, kui uued võrsed on alles lühikesed ja mullas on piisavalt niiskust. Jahedamas kliimas võib jagada ka varasügisel, kuid taim peab enne püsivaid külmi jõudma juurduda. Õitsemise ajal tehtud jagamine koormab taime ja nõuab väga hoolikat kastmist.
Esmalt lõigatakse puhmiku ümber labidaga sügav ring ning tõstetakse juurepall võimalikult tervelt välja. Suure taime puhul võib kogu puhmiku väljakaevamine olla raske, mistõttu eraldatakse mõnikord vajalik tükk otse servast. Jagataval osal peavad olema terved juured ja vähemalt mõned tugevad kasvupungad. Pehme, õõnes või tumedaks muutunud keskosa jäetakse paljundamiseks kasutamata.
Juurepall jagatakse terava labida, noa või väikese sae abil. Rebenenud lõikepinnad kuivavad ja nakatuvad kergemini, seetõttu on puhas lõige parem kui jõuga lahti sikutamine. Iga jagatud osa istutatakse võimalikult kiiresti uude kohta, et peened juured ei kuivaks. Kui kohene istutamine pole võimalik, hoitakse juuri niiske riide või mullaga kaetuna.
Pärast jagamist kärbitakse vajaduse korral lehestikku, et vähendada vee aurumist. Uued taimed kastetakse läbi ja neid hoitakse juurdumise ajal ühtlaselt niiskes mullas. Esimese hooaja õitsemine võib olla tagasihoidlik, sest taim taastab juurestikku. Tavaliselt muutuvad jagatud taimed järgmisel aastal märksa jõulisemaks ja kujundavad tiheda puhmiku.
Seemnete ja võrsete kasutamine
Seemnetega paljundamine võimaldab saada korraga palju taimi, kuid järglased ei pruugi olla emataimega täiesti ühesugused. Eriti kehtib see valitud aiasortide kohta, mille kõrgus, õievärv või kasvukuju võib seemikutes varieeruda. Seemned kogutakse siis, kui õisikud on kuivanud ja seemned eralduvad kergesti. Liiga vara kogutud seeme võib olla ebaküps ning halvasti idaneda.
Värsked seemned võib külvata sügisel otse ettevalmistatud külvipeenrasse. Talvine jahe periood aitab sageli seemnete puhkeolekut katkestada ning soodustab kevadist idanemist. Külv kaetakse vaid väga õhukese substraadikihiga, sest väikesed seemned ei vaja sügavat matmist. Külviala märgistatakse selgelt, et aeglaselt tärkavaid seemikuid ei peetaks umbrohuks.
Kevadkülvi korral võib seeme vajada eelnevat jahedas niiskes keskkonnas hoidmist. Seemned segatakse kergelt niiske külvisubstraadiga ja asetatakse mõneks nädalaks külmkappi, vältides segu läbikuivamist või vettimist. Seejärel külvatakse seemned valgusküllasesse kohta ning hoitakse substraat ühtlaselt niiske. Tõusmed pikeeritakse siis, kui neid saab juuri vigastamata käsitseda.
Noori basaalvõrseid saab mõnikord kasutada pistikutena. Võrse eemaldatakse kevadel koos väikese kannatükiga ning asetatakse õhulisse, niiskust hoidvasse paljundussubstraati. Kõrge õhuniiskus vähendab närbumist, kuid pidevalt märg lehepind võib soodustada mädanemist. Juurdunud pistikuid harjutatakse järk-järgult kuivema õhu ja tugevama valgusega enne püsivale kasvukohale istutamist.
