Punase kopsurohu istutamine ja paljundamine koduaias

Punase kopsurohu edukas istutamine algab kasvukoha hoolikast ettevalmistamisest, sest püsik võib sobivas paigas kasvada ilma ümberistutamiseta aastaid. Taim juurdub kõige paremini jahedas, huumusrikkas ja ühtlaselt niiskes pinnases, kus puudub seisev vesi. Istutamisel tuleb arvestada puhmiku hilisema laienemisega, et naabertaimed ei hakkaks kohe valguse, vee ja toitainete pärast võistlema. Paljundamiseks on kõige kindlam viis täiskasvanud puhmiku jagamine, kuigi sobivates tingimustes võib taim anda ka isekülvi.

Sobiv istutusaeg ja kasvupaiga ettevalmistus

Punast kopsurohtu võib istutada kevadel või varasügisel. Kevadine istutamine sobib hästi siis, kui muld on sulanud ja tahenenud, kuid suvine kuumus ei ole veel alanud. Sügisene istutamine annab juurtele võimaluse enne talve uues mullas kinnituda. Väga hilja sügisel istutatud taim võib külmakergete tõttu maast välja kerkida ja vajada kevadel uuesti mulda vajutamist.

Istutuspäevaks tasub valida pilvine ja jahe ilm. Tugeva päikese ning kuiva tuule korral kaotavad lehed ümberistutamise ajal kiiresti vett. Kui taim on ostetud potis, tuleb juurepalli enne istutamist põhjalikult niisutada. Kuivanud juurepall võib jääda ka pärast kastmist ümbritsevast mullast eraldatuks ja takistada juurte levimist.

Kasvukoht valmistatakse ette suuremalt kui üksik istutusauk. Pinnas kobestatakse, eemaldatakse juurumbrohud ning segatakse läbi küpse komposti või lehekompostiga. Kui muld on raske ja märg, tuleb parandada selle struktuuri, kuid ainult liiva lisamisest ei pruugi piisata. Kõige parem tulemus saadakse orgaanilise aine ja sobiva mineraalse struktuurimaterjali tasakaalustatud kasutamisel.

Liivases mullas tuleb suurendada vee- ja toitainete sidumise võimet. Selleks sobivad kompost, hästi lagunenud lehemuld ja mõõdukas kogus savikamat aiamulda. Väga kerge pinnase puhul on hiljem eriti oluline multšimine. Korralikult parandatud muld loob taimele stabiilsema keskkonna ja vähendab põuastressi.

Õige istutussügavus ja taimede vahekaugus

Istutusauk peab olema juurepallist veidi laiem, et uued juured saaksid hõlpsasti ümbritsevasse mulda kasvada. Augu põhja ei ole vaja teha sügavat väetisekihti, sest kontsentreeritud toitained võivad juuri kahjustada. Väljakaevatud muld segatakse kompostiga ühtlaselt läbi. Enne taime asetamist kontrollitakse, et augu põhjas ei oleks tihenenud vett mitteläbilaskvat kihti.

Punane kopsurohi istutatakse ligikaudu samale sügavusele, millel ta kasvas potis või eelmisel kasvukohal. Kasvupungade liiga sügavale matmine võib põhjustada nende mädanemist ja aeglast tärkamist. Liiga kõrgele jäetud juured kuivavad aga kiiresti ning puhmik võib talvel külmakergete mõjul üles kerkida. Pärast mulla täitmist vajutatakse pinnas kätega õrnalt juurte ümber kinni.

Taimede vahekaugus sõltub sordi kasvutugevusest ja soovitud kujundusest. Tavaliselt jäetakse puhmikute vahele piisavalt ruumi, et täiskasvanud lehekodar saaks vabalt areneda. Liiga tihe istutus sulgeb küll kiiresti mullapinna, kuid vähendab hiljem õhuliikumist. Hõreda istutuse korral tuleb esimestel aastatel rohkem umbrohtu eemaldada ja avatud pinnast multšida.

Pärast istutamist kastetakse muld põhjalikult läbi. Vesi aitab täita juurte ümber jäänud õhutaskud ja parandab kokkupuudet uue kasvupinnasega. Kui muld kastmise järel vajub, lisatakse vajalikesse kohtadesse veidi pinnast. Esimestel nädalatel tuleb jälgida, et juurepall ei kuivaks, kuid pidevalt läbimärjaks ei tohiks seda samuti jätta.

Paljundamine puhmiku jagamise teel

Puhmiku jagamine on kõige usaldusväärsem viis saada emataimega samade omadustega uusi taimi. Jagamiseks sobib vähemalt mõne aasta vanune tugev puhmik, millel on mitu eristatavat kasvupunkti. Liiga noore taime jagamine aeglustab selle arengut ja annab nõrku istikuid. Väga vana puhmik võib seevastu jagamisest märgatavalt elavneda.

Sobiv aeg jagamiseks on pärast kevadise õitsemise lõppu või varasügisel. Pärast õitsemist jagatud taimedel on pikk kasvuperiood uute juurte moodustamiseks. Varasügisene jagamine toimib hästi, kui muld on niiske ja külmadeni jääb piisavalt aega. Kuuma suveilmaga jagamist tuleb vältida, sest suurte lehtedega osad närbuvad kiiresti.

Puhmik kaevatakse üles terava labidaga, säilitades võimalikult palju juuri. Muld raputatakse või pestakse osaliselt juurte vahelt, et kasvupunktid oleksid paremini nähtavad. Taim jagatakse käte, noa või terava labidaga osadeks, millest igaühel peab olema vähemalt üks tugev kasvupung ja piisav juurekimp. Vigastatud, mustunud või pehmed juureosad lõigatakse puhta tööriistaga ära.

Jagatud taimede lehti võib veidi vähendada, kui aurumispind on juurtega võrreldes väga suur. Kõiki lehti ei tohi eemaldada, sest taim vajab neid uue juurestiku kasvatamiseks. Istikud asetatakse mulda kohe, vältides juurte kuivamist päikese ja tuule käes. Pärast istutamist kastetakse neid põhjalikult ning hoitakse muld juurdumise ajal ühtlaselt niiske.

Seemnetest paljundamine ja isekülvi juhtimine

Punane kopsurohi võib soodsates tingimustes moodustada elujõulisi seemneid ja külvata end ise. Isekülvist tekkinud taimed ei pruugi siiski olla emataimega täiesti ühesugused, eriti kui läheduses kasvab teisi kopsurohtusid. Seemikute õievärvus, lehekuju ja kasvutugevus võivad erineda. Seetõttu sobib seemnetest paljundamine paremini looduslähedasse aeda kui rangelt ühtlase istutuse loomiseks.

Seemned valmivad pärast õitsemist suhteliselt kiiresti. Neid tuleb koguda enne, kui seemned maapinnale varisevad või sipelgad need laiali kannavad. Värsked seemned idanevad üldjuhul paremini kui kaua säilitatud seemnematerjal. Külvata võib kohe varjulisse külvipeenrasse või pottidesse, mis hoitakse ühtlaselt niiskena.

Kopsurohu seemned võivad vajada külmaperioodi, et nende idanemispidurdus lõpeks. Sügisene külv võimaldab seemnetel läbida loomuliku talvise jahtumise. Potid tuleb paigutada kohta, kus nad saavad külma, kuid ei kuiva ega muutu vettinuks. Kevadel tärkavad seemikud eri ajal ning vajavad kannatlikku jälgimist.

Isekülvi saab piirata närbunud õievarte õigeaegse eemaldamisega. Kui uusi taimi soovitakse, võib mõne tugeva õievarre seemnete valmimiseni alles jätta. Noored seemikud istutatakse ümber siis, kui neil on tekkinud mitu pärislehte ja piisavalt tugev juurestik. Esimest õitsemist tuleb tavaliselt oodata kauem kui jagamise teel saadud taimede puhul.