Punase eskalloonia veerežiim peab olema ühtlane, sest taim ei talu hästi ei pikaajalist põuda ega seisvat vett. Kastmise sagedus sõltub mulla koostisest, kasvukoha tuulisusest, õhutemperatuurist ja põõsa vanusest. Väetamisel on oluline mõõdukus, kuna liiga suur lämmastikukogus muudab võrsed pehmeks ning vähendab nende talvekindlust. Hästi kavandatud kastmine ja toitmine toetavad korraga nii juurestikku, lehestikku, õitsemist kui ka võrsete puitumist.
Mulla niiskuse hindamine
Kastmisvajadust ei tohiks määrata üksnes kalendri järgi. Sama taim võib jahedal nädalal vajada vett harva, kuid kuuma tuulise ilmaga märksa sagedamini. Kõige kindlam on kontrollida mulda sõrme või väikese kühvliga viie kuni kümne sentimeetri sügavuselt. Kui muld on selles kihis kuiv ja pudisev, on tavaliselt aeg kasta.
Mulla pealispind võib kuivada kiiresti ka siis, kui sügavam kiht on endiselt niiske. Seetõttu põhjustab igapäevane kerge kastmine sageli pigem ülekastmist kui veepuuduse leevendamist. Savikas muld hoiab vett kaua, samal ajal kui liivane pinnas laseb selle kiiresti läbi. Kastmisrežiim tuleb kohandada konkreetse kasvukoha omadustega.
Taime välimus annab samuti kasulikku teavet, kuid nähtavad sümptomid ilmuvad sageli alles pärast stressi tekkimist. Kuivuse korral muutuvad lehed tuhmiks, võrsetipud longuvad ja noored lehed võivad servadest kuivada. Liigniiskuse puhul muutub lehestik kahvatuks, kasv aeglustub ja alumised lehed varisevad. Mõlemad probleemid võivad esmapilgul sarnaneda, mistõttu tuleb alati kontrollida juureala niiskust.
Niiskusmõõtur võib anumas kasvatamisel olla abivahend, kuid selle näitu ei tasu võtta absoluutse tõena. Turba, koore ja mineraalsete osakeste erinev koostis mõjutab odavamate andurite täpsust. Mõõta tuleks mitmest kohast, sest poti serv võib olla kuiv, samal ajal kui keskosa on märg. Kõige usaldusväärsem on ühendada mõõturi näit mulla käsitsi kontrollimise ja taime seisundi jälgimisega.
Noore ja juurdunud põõsa kastmine
Värskelt istutatud punase eskalloonia juurepall vajab esimestel nädalatel erilist tähelepanu. Ümbritsev muld võib olla niiske, kuid algne konteinerisubstraat võib sellest hoolimata kiiresti läbi kuivada. Kastmisvesi tuleb suunata otse juurepalli kohale ning lasta sellel aeglaselt imbuda. Esialgu kontrollitakse niiskust vähemalt paar korda nädalas.
Esimesel kasvuperioodil ei tohiks lasta juurepallil täielikult kuivada. Samas ei ole vaja taime kasta automaatselt iga päev, kui ilm on jahe või vihmane. Sügav kastmine harvemini on parem kui pidev pinnapealne niisutamine. Selline võte ergutab juuri kasvama sügavamale ja laiemale.
Juurdunud põõsas vajab lisakastmist peamiselt pikema põua ajal. Keskmise suurusega põõsale antakse korraga selline kogus vett, mis niisutab mulda vähemalt kahekümne sentimeetri sügavuselt. Vesi valatakse aeglaselt, et see ei voolaks mööda kuiva pinnast taimest eemale. Multšitud juureala aitab niiskusel ühtlasemalt jaotuda.
Õitsemise ajal võib tugev veepuudus põhjustada pungade kuivamist ja õite kiiret närbumist. Kuival perioodil tuleks seetõttu vältida suuri kõikumisi läbikuivamise ja väga rohke kastmise vahel. Järsk veerežiimi muutus tekitab juurtele lisastressi. Mõõdukas ja järjepidev kastmine annab pikema ning ühtlasema õitsemise.
Kastmisvee kvaliteet ja kastmistehnika
Punane eskalloonia saab enamasti hakkama tavalise kraaniveega, kuid väga kareda vee pidev kasutamine võib tõsta substraadi aluselisust. See probleem on eriti märgatav väiksemas konteineris, kus mineraalsoolad kogunevad kiiremini. Võimaluse korral võib osa kastmisest teha vihmaveega. Vihmavesi on tavaliselt pehmem ja taime juurtele sobiva temperatuuriga.
Väga külma kaevuvee kasutamine kuumal suvepäeval võib põhjustada juurestikule järsu temperatuurimuutuse. Kastmisvesi võiks olla vähemalt mõnda aega välisõhu käes seisnud. Kõige parem aeg kastmiseks on hommik, mil taim saab päeva jooksul vett kasutada ja lehestik kuivab kiiresti. Õhtune kastmine on lubatud, kuid vett ei tasu jaheda öö eel lehtedele pritsida.
Vesi tuleks suunata mullale, mitte kogu aeg üle lehestiku. Juurekastmine vähendab lehelaiksuste ja teiste niiskust armastavate haiguste riski. Kui lehestikku pestakse tolmust, tehakse seda hommikul ning sooja ja hea õhuliikumisega ilmaga. Õitseva taime tugev veejuga võib kahjustada õisi ja peenemaid võrseid.
Tilkkastmissüsteem sobib eskallooniale hästi, kui see on õigesti seadistatud. Tilgutid peavad paiknema juureala eri osades, mitte üksnes vastu tüve. Taime kasvades tuleb kastmisringi laiendada, sest aktiivsed juured ulatuvad võrast väljapoole. Süsteemi tööd kontrollitakse regulaarselt, kuna ummistunud tilguti võib jätta osa juurestikust kuivaks.
Väetamise ajastus ja väetiseliigid
Kevadine väetamine algab siis, kui muld on soojenenud ja taim alustab nähtavat kasvu. Külma mulda antud kiiretoimeline väetis ei imendu hästi ning võib vihmadega juurealast välja uhtuda. Avamaal piisab sageli kompostist ja ühest mõõdukast täisväetise annusest. Väetist ei anta külmakahjustatud ja veel nõrgale taimele enne, kui uue kasvu algus on nähtav.
Tasakaalustatud aiaväetis peaks sisaldama lisaks lämmastikule ka fosforit, kaaliumi ja mikroelemente. Lämmastik soodustab lehtede ning võrsete kasvu, kuid selle liig vähendab kudede tugevust. Fosfor toetab juurte arengut ja õiepungade moodustumist. Kaalium aitab reguleerida vee liikumist taimes ning parandab võrsete küpsemist.
Orgaanilised väetised toimivad aeglasemalt ja toetavad mulla elustikku. Küps kompost, hästi lagunenud sõnnikukompost ja sobivad orgaanilised graanulid võivad olla head valikud. Värsket sõnnikut ei tohi asetada juurte ega võrsete aluse lähedale. Selle kõrge soolasisaldus ja aktiivne lagunemine võivad juuri kahjustada.
Vedelväetis sobib eelkõige konteineritaimedele või olukorda, kus on vaja kiiresti parandada mõõdukat toitainete puudust. Lahus valmistatakse pigem nõrgem kui tootja lubatud maksimum. Väetist antakse eelnevalt niisutatud substraadile, sest kuivad juured on soolakahjustuse suhtes tundlikud. Pidev iganädalane tugev väetamine ei ole aeglase kuni mõõduka kasvuga põõsale vajalik.
Toitainepuuduse ja üleväetamise tunnused
Lämmastikupuuduse korral muutub vanem lehestik ühtlaselt kahvatuks ning kasv jääb tagasihoidlikuks. Sarnast välimust võib põhjustada ka juurte kahjustus või liiga märg muld. Enne lämmastikväetise lisamist tuleb seetõttu hinnata drenaaži ja juureala seisundit. Liigniiskes mullas ei suuda taim olemasolevaid toitaineid tõhusalt omastada.
Rauapuudus avaldub tavaliselt noortel lehtedel, mille rood jäävad rohelisemaks kui roodudevaheline pind. See esineb sagedamini liiga lubjarikkas või kõrge reaktsiooniga mullas. Probleemi lahendamiseks ei piisa alati rauaväetise lisamisest, kui mulla pH jääb ebasobivaks. Konteineritaime puhul võib olla otstarbekas vahetada osa substraadist nõrgalt happelise ja õhurikka segu vastu.
Üleväetatud põõsas kasvatab pikki, pehmeid ja tumerohelisi võrseid. Selline kasv võib tunduda esialgu jõuline, kuid oksad murduvad kergemini ning talvituvad halvasti. Leheservad võivad soolakahjustuse korral pruunistuda ja juuretipud hukkuda. Konteineris saab liigseid soolasid vähendada substraadi põhjaliku läbipesemisega.
Väetamine lõpetatakse hiljemalt suve teisel poolel, et taim saaks keskenduda võrsete puitumisele. Sügisel antav väetis peab sisaldama väga vähe lämmastikku või olema sellest peaaegu vaba. Kaaliumirikas sügisväetis võib toetada kudede küpsemist, kuid see ei muuda soojust armastavat liiki täielikult külmakindlaks. Talvekindlus sõltub endiselt kasvukohast, taime tervisest ja ilmastiku kulgemisest.
