Punase eskalloonia istutamisel tuleb arvestada, et tegemist on soojust armastava põõsaga, mille pikaajaline edu sõltub suurel määral kasvukoha ettevalmistusest. Taim vajab õhurikast mulda, head äravoolu ja külmade tuulte eest kaitset. Õige istutussügavus aitab vältida juurekaela kahjustusi ning hoolikas järelkastmine toetab kiiret juurdumist. Paljundamisel annavad kõige kindlama tulemuse suvised poolpuitunud pistikud, kuigi kasutada võib ka võrsikuid ja seemneid.
Istutusaja ja istiku valimine
Eesti tingimustes on punase eskalloonia parim istutusaeg kevadel, kui tugevate öökülmade oht on vähenenud ja muld soojenenud. Kevadine istutamine annab taimele kogu kasvuperioodi juurestiku arendamiseks. Sügisene istutamine on riskantsem, sest noored juured ei pruugi enne mulla külmumist piisavalt tugevaks kasvada. Eriti Mandri-Eestis tuleks hilissuvist ja sügisest istutamist vältida.
Istikut ostes tasub eelistada kompaktse kasvuga, terve lehestiku ja mitme tugeva põhivõrsega taime. Lehtedel ei tohiks olla musti laike, laialdast kolletumist ega kleepuvat eritist. Potist välja libistades peaks juurepall püsima koos, kuid juured ei tohiks moodustada poti põhjas tihedat ringi. Tugevalt keerdunud juuri tuleb enne istutamist ettevaatlikult lahti harutada.
Väga suur istik ei ole alati parem kui noorem ja väiksem taim. Väiksem taim kohaneb sageli uue pinnasega kiiremini ning tema juurestiku ja võra suhe on tasakaalustatum. Ülekasvanud konteineristik võib esimesel aastal kannatada põua ja tuule käes rohkem kui tagasihoidlikuma suurusega taim. Oluline on hinnata istiku tervist, mitte ainult kõrgust.
Enne istutamist kastetakse konteiner põhjalikult läbi. Kuiv juurepall tõrjub vett ja võib jääda ka pärast istutamist seest kuivaks. Vajaduse korral võib poti asetada mõneks minutiks veega täidetud anumasse, kuni õhumullide eraldumine väheneb. Juurepalli ei tohiks siiski tundideks vette unustada, sest hapnikupuudus kahjustab peeni juuri.
Istutusala ettevalmistamine
Istutusauk kaevatakse juurepallist vähemalt poolteist kuni kaks korda laiem. Sügavus peab võimaldama paigutada taime samale tasemele, millel see kasvas konteineris. Liiga sügavale istutatud juurekael jääb õhuvaesesse ja niiskesse keskkonda, mis soodustab koore kahjustumist. Liiga kõrgele paigutatud juurepall võib seevastu kiiresti läbi kuivada.
Augu põhja ei ole vaja panna paksu sõnniku- ega väetisekihti. Kontsentreeritud väetis võib noori juuri kõrvetada ja meelitada neid jääma istutusaugu keskossa. Parema tulemuse annab väljakaevatud mulla ühtlane parandamine küpse komposti ja struktuuri parandava mineraalse materjaliga. Raske pinnase korral võib istutusala kujundada ümbritsevast maapinnast veidi kõrgemaks.
Drenaažiprobleemi ei lahenda alati väike kruusakiht istutusaugu põhjas. Kui auk paikneb tihedas savis, võib see käituda hoopis vett koguva anumaga. Tõhusam on parandada suuremat maa-ala, rajada äravool või luua kõrgpeenar. Juurestik peab saama areneda ka istutusaugust väljapoole.
Enne taime paigaldamist kontrollitakse, et juured ei oleks tugevalt keerdunud. Tihedalt juurepalli ümber kasvanud juured lõdvendatakse sõrmede või puhta tööriistaga. Väga paksud ringjuured võib teha paari madala vertikaalse lõike abil avatuks. See ergutab uusi juuri kasvama ümbritsevasse mulda, mitte jätkama ringikujulist kasvu.
Istutamine ja esmane järelhooldus
Taim asetatakse augu keskele nii, et tema parim külg jääks soovitud vaatesuunale. Juurepalli ülaserv peab pärast mulla vajumist jääma maapinnaga samale kõrgusele või väga kergelt sellest kõrgemale. Auk täidetakse järk-järgult ning mulda surutakse kätega, et suuremad õhutaskud kaoksid. Tugev jalgadega tallamine võib märja mulla liigselt tihendada.
Pärast istutamist moodustatakse juurepalli ümber madal kastmisvall. See aitab esimestel kastmiskordadel veel aeglaselt juurealale imbuda. Ühe korraga antakse piisavalt vett, et kogu istutusala oleks sügavuti niiske. Pinnapealne niisutamine ei ulatu juurepalli alumisse ossa ning annab eksliku mulje, et taim on kastetud.
Istutatud põõsa võra ei ole tavaliselt vaja tugevalt tagasi lõigata. Eemaldada võib murdunud, kuivanud ja selgelt nõrgad oksad. Kui juurepall on istiku suurusega võrreldes väike, võib väga pikki võrseid mõõdukalt lühendada, et vähendada aurumist. Kõik lõiked tehakse puhta ja terava tööriistaga.
Juureala kaetakse pärast kastmist orgaanilise multšiga. Multš hoiab niiskust, vähendab umbrohtude kasvu ja kaitseb pealmisi juuri temperatuurikõikumiste eest. Võrsete aluse ümber jäetakse siiski mõne sentimeetri laiune katmata ala. Esimesel suvel jälgitakse niiskust regulaarselt ka vihmase ilmaga, sest tihe lehestik võib juhtida osa veest juurepallist eemale.
Paljundamine pistikute, võrsikute ja seemnetega
Kõige praktilisem viis punase eskalloonia paljundamiseks on poolpuitunud pistikute tegemine suve keskel või teisel poolel. Pistikuks valitakse terve, haigustunnusteta ja samal aastal kasvanud võrse. Selle alumine osa peab olema juba veidi tugevnenud, samal ajal kui tipp on veel painduv. Liiga pehme võrse mädaneb kergesti ning täiesti puitunud oks juurdub aeglasemalt.
Pistik lõigatakse ligikaudu kaheksa kuni kaheteistkümne sentimeetri pikkuseks. Alumised lehed eemaldatakse, ülemisi võib suure aurumispinna vähendamiseks osaliselt lühendada. Pistik asetatakse niiskesse, õhurikkasse liiva ja turba või kookoskiu segusse. Juurdumishormoon ei ole hädavajalik, kuid võib ühtlustada ja kiirendada juurte moodustumist.
Pistikuid hoitakse valgusküllases kohas, kuhu otsene keskpäevane päike ei ulatu. Kõrge õhuniiskuse säilitamiseks võib anuma katta läbipaistva kattega, kuid seda tuleb iga päev õhutada. Liigne kondensatsioon ja seisev õhk põhjustavad pistikute mädanemist. Substraat peab püsima ühtlaselt niiske, mitte läbivettinud.
Võrsikuga paljundamiseks painutatakse madal terve oks maapinnale ning selle alumine külg vigastatakse kergelt. Kontaktkoht kinnitatakse mulda ja kaetakse niiske substraadiga, jättes võrsetipu maapinnast välja. Juurdumine võib võtta ühe kasvuperioodi või kauem, kuid meetod on üsna kindel, sest võrse saab emataimelt jätkuvalt vett. Seemnetega paljundamine on aeglasem ning järglaste omadused võivad emataimest märgatavalt erineda.
