Kolmevärvilise narriõie kastmisel ja väetamisel tuleb arvestada taime kasvufaasi, mulla struktuuri, ilma ning juurestiku tegelikku aktiivsust. Mugulsibultaim suudab talletada mõningaid vee- ja toitainevarusid, kuid õitsemise ajal vajab ta siiski stabiilseid kasvutingimusi. Pidevalt märg muld kahjustab narriõit rohkem kui lühiajaline mõõdukas kuivus. Väetamise eesmärk ei ole kasvatada võimalikult palju lehti, vaid toetada tugevaid õievarsi, rikkalikku õitsemist ja tervete mugulsibulate valmimist.

Veevajadus erinevates kasvufaasides

Vahetult pärast istutamist tuleb muld kogu mugulsibulate paiknemise sügavuselt ühtlaselt niisutada. See aitab pinnasel istutusmaterjali ümber vajuda ja käivitab juurte arengu. Järgmine kastmine tehakse alles siis, kui mulla pind on märgatavalt tahenenud ja kuivemaks muutunud. Jahedas kevadmullas võib kastmiste vahele jääda üsna pikk aeg.

Tärkamise järel suureneb vee tarbimine koos lehepinna kasvuga. Sellel ajal vajab taim ühtlast, kuid endiselt mõõdukat niiskust. Korduv täielik läbikuivamine võib pidurdada lehtede arengut ja vähendada hiljem moodustuvate õiepungade hulka. Samas võib pidev märgus nõrgestada juuri ning tekitada hapnikupuuduse.

Õiepungade tekkimise ja õitsemise ajal on veevarustuse stabiilsus kõige olulisem. Tugev põud võib põhjustada pungade kuivamist või õite enneaegset närbumist. Kastmisvesi peab jõudma juurekihi sügavusele, mitte niisutama ainult mullapinda. Pärast põhjalikku kastmist lastakse pinnase ülemisel kihil enne järgmist kastmiskorda veidi kuivada.

Pärast õitsemist vähendatakse vee hulka järk-järgult. Kuni lehed püsivad rohelised, vajab taim endiselt niiskust fotosünteesiks ja mugulsibulate kasvatamiseks. Lehtede kolletumise edenedes väheneb veevajadus kiiresti ning kastmiste vahe muutub pikemaks. Täielikult kuivanud lehestikuga puhkavaid mugulsibulaid enam ei kasteta.

Kastmise tehnika ja mulla niiskuse hindamine

Narriõit on kõige parem kasta hommikul, mil lehed ja mullapind jõuavad päeva jooksul kuivada. Õhtune kastmine võib jaheda ilmaga hoida taimed kogu öö märjana. Sellised tingimused soodustavad seenhaiguste levikut ja õrnade kudede kahjustumist. Väga palava ilmaga võib vajaduse korral kasta ka hilisel pärastlõunal, kuid õisi ei tohiks tugeva veejoaga märjaks teha.

Vesi suunatakse taime kõrvale mullale, mitte lehekodarikku ega õite keskele. Aeglane kastmine võimaldab veel sügavamale imbuda ja vähendab pinnalt äravoolu. Tugev veejuga võib paljastada mugulsibulad, tihendada mulda ja lõhkuda õisi. Tilkkastmine või madalal asuv imbvoolik sobib suurema istutusrühma hooldamiseks hästi.

Mulla niiskust ei saa usaldusväärselt hinnata üksnes pinna värvuse järgi. Sõrm või väike istutuspulk tuleks suruda vähemalt viie sentimeetri sügavusele. Kui muld on selles kihis veel niiske ja kleepub kergelt sõrme külge, võib kastmise tavaliselt edasi lükata. Kuiv, pudenev ja soe pinnas näitab, et taim vajab vett.

Pärast tugevat vihma tuleb kontrollida, kas vesi on peenralt mõne tunni jooksul ära liikunud. Kui pinnale jäävad lombid või muld püsib mitu päeva märg, ei lahenda olukorda kastmise vähendamine üksi. Parandada tuleb pinnase struktuuri või rajada kõrgem istutusala. Liigniiskes mullas võib juurestik kahjustuda isegi siis, kui taimi käsitsi üldse ei kasteta.

Potitaimede kastmine

Anumas kasvava narriõie substraat kuivab peenramullast kiiremini. Kuivamise kiirust mõjutavad poti suurus, materjal, asukoht, taimede arv ja tuule tugevus. Terrakotapott kaotab poorsete seinte kaudu rohkem niiskust kui plast- või glasuuritud anum. Väikeses tumedas potis võib juurepall päikesepaistelise ilmaga kiiresti üle kuumeneda.

Potti kastetakse seni, kuni vesi hakkab põhjaavadest välja voolama. Nii saab kogu juurepall niisutatud ja osa kogunenud mineraalsooladest uhutakse substraadist välja. Väike kogus vett, mida antakse iga päev ainult pinnale, soodustab pindmiste juurte teket. Sügavamad substraadikihid võivad sellise kastmise korral jääda täiesti kuivaks.

Alustaldrikule või ümbrispoti põhja kogunenud vesi tuleb kiiresti eemaldada. Kui poti alumine osa seisab tundide kaupa vees, täituvad substraadi õhupoorid niiskusega. Juured ei saa piisavalt hapnikku ning mugulsibulad muutuvad haigustele vastuvõtlikuks. Eriti ohtlik on seisev vesi jaheda ja pilvise ilmaga.

Puhkusele minnes ei tohiks narriõiepotti asetada sügavasse veega täidetud anumasse. Turvalisem on tõsta taim pärast põhjalikku kastmist heledasse, kuid keskpäevase päikese eest kaitstud kohta. Suurema poti ümber võib paigutada aurumist vähendava katte, jättes äravooluavad vabaks. Pikema eemaloleku korral sobib aeglaselt vett andev kastmissüsteem, mille vooluhulk on eelnevalt järele proovitud.

Väetamine kasvuperioodi jooksul

Istutamisel ei tohiks mugulsibulat asetada otse kontsentreeritud väetise või värske sõnniku vastu. Kõrge soolasisaldus võib põletada arenevaid juuri ja pidurdada tärkamist. Hästi lagunenud kompost segatakse ühtlaselt kogu istutuskihi mulda. Kui peenar on eelnevalt viljakas, ei ole kohe pärast istutamist lisaväetist vaja.

Esimene tagasihoidlik väetamine tehakse siis, kui lehed on hästi tärganud ja juurestik aktiivselt töötab. Sobib tasakaalustatud täisväetis või sibullilledele mõeldud väetis. Graanulid tuleb jaotada niiskele mullale ning hoida lehtedest ja vartest eemal. Pärast väetamist kastetakse peenart, et toitained jõuaksid juurekihti.

Õiepungade moodustumise eel kasutatakse väetist, milles lämmastiku osakaal ei ole liiga kõrge. Fosfor toetab juurestiku ja õiepungade arengut, kaalium aga tugevdab kudesid ja parandab veerežiimi. Ükski toitaine ei tööta eraldi, mistõttu väga ühepoolseid väetisi pole tavaliselt vaja. Parima tulemuse annab mõõdukas ja tasakaalustatud toitmine.

Pärast õitsemist võib anda väikese kaaliumirikka väetiseannuse, kui lehed on endiselt rohelised ja kasvukoha muld on vaene. See aitab mugulsibulatel varuaineid koguda ja puhkeperioodiks valmistuda. Väetamine lõpetatakse kohe, kui lehtede loomulik kolletumine on alanud. Kuivavale või kahjustatud juurestikuga taimele antud väetis ei paranda olukorda ning võib kahjustusi süvendada.

Puuduse ja üleväetamise tunnused

Lämmastikupuuduse korral muutuvad vanemad lehed ühtlaselt kahvaturoheliseks ning kasv aeglustub. Samas võivad sarnaseid tunnuseid põhjustada külm muld, kahjustatud juured või pikaajaline liigniiskus. Enne väetise lisamist tuleb seetõttu hinnata kogu kasvukeskkonda. Kui juured ei tööta, ei suuda taim ka mullas olemasolevaid toitaineid omastada.

Kaaliumipuudusele võivad viidata pruunistuvad leheservad ja nõrgad õievarred. Leheservade kuivamist põhjustavad siiski ka põud, soolakahjustus või kuum tuul. Fosforipuuduses võib kasv pidurduda ning lehed omandada tuhmima või veidi lillaka varjundi. Täpse põhjuse väljaselgitamisel aitab mulla seisundi ja varasema väetamise arvestamine.

Üleväetatud taim kasvatab sageli pehmeid tumerohelisi lehti, kuid õitseb vähe. Substraadi pinnale võib tekkida valkjas soolakirme ning leheotsad hakkavad kuivama. Potis saab liigseid soolasid vähendada, kastes substraadi mitu korda puhta veega põhjalikult läbi. Peenras lõpetatakse väetamine ja lastakse looduslikel sademetel toitainete kontsentratsiooni järk-järgult vähendada.

Väetamise kohta tasub pidada lihtsat märkmeraamatut, eriti kui narriõisi kasvatatakse igal aastal. Üles võib märkida väetise liigi, annuse, kasutamise kuupäeva ja taimede reaktsiooni. Selline teave aitab järgmisel hooajal vältida liigseid või liiga hiliseid väetamisi. Taimede tegelik välimus ja kasv on alati tähtsamad kui jäigalt koostatud väetamisgraafik.