Kolmevärvilise narriõie edukas kasvatamine algab terve istutusmaterjali, vett läbilaskva mulla ja õigesti valitud istutusaja koosmõjust. Eesti jahedas kliimas istutatakse mugulsibulad enamasti kevadel, kui muld on soojenenud ja tugevate öökülmade oht vähenenud. Taimi saab kasvatada nii avamaal kui ka anumates, kus nende kasvutingimusi on lihtsam kontrollida. Paljundamiseks kasutatakse kõige sagedamini tütarmugulsibulaid, kuid kannatlik aednik võib proovida ka seemnekülvi.
Mugulsibulate valimine ja ettevalmistamine
Kvaliteetne mugulsibul on kõva, kuivapoolse pinnaga ja oma suuruse kohta piisavalt raske. Sellel ei tohiks olla pehmeid laike, sügavaid vigastusi, hallitust ega ebameeldivat lõhna. Väikesed kuivanud juurejäänused ja õhuke välimine kest on loomulikud ega viita halvale kvaliteedile. Suuremad mugulsibulad õitsevad tavaliselt rikkalikumalt, sest neisse on kogunenud rohkem varuaineid.
Istutusmaterjali tasub hoida enne muldapanekut kuivas ja hästi ventileeritavas kohas. Suletud kilekotis võib niiskus kondenseeruda ning käivitada hallituse või enneaegse juurte kasvu. Kui mugulsibulad on väga kuivad, ei tohi neid pikaks ajaks vette likku panna. Piisab sellest, kui nad istutatakse mõõdukalt niiskesse substraati ja kastetakse pärast istutamist.
Enne istutamist vaadatakse kõik mugulsibulad ükshaaval üle. Kahtlased pehmenenud kohad võib väikese kahjustuse korral puhta noaga välja lõigata, kuid ulatuslikult riknenud istutusmaterjal tuleb kõrvaldada. Lõikepind peab enne muldapanekut kuivama, et mulda sattuvad haigustekitajad ei pääseks kergesti kudedesse. Töövahendid puhastatakse pärast iga haige mugulsibula töötlemist.
Mugulsibula ülemise ja alumise poole eristamine võib mõnikord olla keeruline. Tavaliselt paikneb lamedamal alumisel küljel vana juurekinnituse jälg, teravamast ülaosast hakkab kasvama võrse. Kui suunda ei ole võimalik kindlaks teha, võib mugulsibula asetada külili. Kasvav võrse pöördub ise ülespoole, kuigi tärkamine võib sel juhul veidi kauem aega võtta.
Istutamine avamaale
Narriõis istutatakse avamaale siis, kui muld on muutunud kobedaks ja soojenenud vähemalt ligikaudu kümne kraadini. Enamikus Eesti piirkondades saabub sobiv aeg mai jooksul, kuid täpne hetk sõltub kevade ilmast. Külma ja vettinud mulda istutatud mugulsibulad juurduvad aeglaselt ning võivad mädaneda. Hilisem istutamine lükkab õitsemise edasi, kuid on turvalisem kui liiga varajane muldapanek.
Mugulsibulad asetatakse tavaliselt viie kuni kaheksa sentimeetri sügavusele. Kergemas liivmullas võib istutada veidi sügavamale, raskemas pinnases pigem madalamale. Liiga pinnalähedaselt istutatud mugulsibulad kuivavad kiiresti ja taimed võivad tuulega viltu vajuda. Liigne sügavus aeglustab tärkamist ning võib jahedas mullas suurendada mädanemisohtu.
Taimede vahekauguseks sobib ligikaudu seitse kuni kümme sentimeetrit. Tihedam istutus annab peenras kiiresti lopsaka tulemuse, kuid liiga kokkusurutud taimed kuivavad pärast vihma aeglaselt. Rühmad võiksid koosneda vähemalt kümnest mugulsibulast, sest üksikult kasvavad narriõied ei pääse kujunduses täielikult mõjule. Rühmade vahele jäetakse piisavalt ruumi hooldamiseks ja õhu liikumiseks.
Pärast istutamist kaetakse mugulsibulad ettevaatlikult mullaga ning peenrapind tasandatakse. Esimene kastmine peab niisutama kogu istutussügavuse, kuid mulda ei tohi muuta poriseks. Edaspidi kastetakse alles siis, kui pindmine mullakiht on hakanud kuivama. Istutuskoht tasub tähistada, et tärkavate võrsete ala kogemata ei kaevataks ega tallataks.
Istutamine potti ja kasvu varasem alustamine
Potis võib narriõie kasvamist alustada mõni nädal enne avamaale istutamise aega. Mugulsibulad pannakse mulda märtsis või aprillis ning anum hoitakse valges ja jahedapoolses ruumis. Sobiv temperatuur jääb alguses ligikaudu kümne kuni viieteistkümne kraadi vahele. Liiga soojas ja vähese valgusega kohas kasvavad võrsed pikaks ning muutuvad hapraks.
Anuma põhjas peavad olema avarad äravooluavad. Substraadiks sobib õhuline segu, milles on lillemulda, jämedat liiva ja peent mineraalset materjali. Istutussügavus võib olla pisut väiksem kui avamaal, kuid mugulsibulate kohale peab jääma vähemalt mitu sentimeetrit mulda. Pärast istutamist niisutatakse substraat ühtlaselt ja lastakse üleliigsel veel täielikult välja nõrguda.
Kui võrsed on ilmunud, viiakse pott võimalikult valgesse kohta. Taimi pööratakse aeg-ajalt, et nad ei kalduks ühepoolselt akna poole. Kastmist suurendatakse järk-järgult vastavalt lehtede kasvule ja ruumi temperatuurile. Alustaldrikule kogunenud vesi valatakse alati ära, sest mugulsibulad ei talu seisvat niiskust.
Enne õue viimist tuleb taimi väliskeskkonnaga harjutada. Esimestel päevadel asetatakse potid mõneks tunniks tuule eest kaitstud poolvarjulisse kohta. Päikese ja jahedamate öödega kohanemise aega pikendatakse järk-järgult umbes nädala jooksul. Kui taimi viiakse kohe soojast ruumist tugeva päikese kätte, võivad lehed saada põletuskahjustusi.
Paljundamine mugulsibulate ja seemnetega
Kõige lihtsam paljundamisviis on tütarmugulsibulate eraldamine. Need moodustuvad kasvuperioodi jooksul vanema mugulsibula ümber ja võetakse lahti pärast lehestiku kuivamist. Väga väikesi tütarmugulsibulaid ei ole vaja jõuga eraldada, kui ühenduskoht on veel tugev. Vigastamata istutusmaterjal säilib paremini ja haigestub harvemini.
Eraldatud mugulsibulad puhastatakse lahtisest mullast ja lastakse hästi ventileeritavas kohas kuivada. Pärast kuivamist sorteeritakse need suuruse ning tervisliku seisundi järgi. Suuremad tütarmugulsibulad võivad õitseda juba järgmisel hooajal, väiksemad vajavad tavaliselt ühe või mitme aasta pikkust kasvatamist. Kasvatuspeenras võib need istutada veidi tihedamalt, kuid hea drenaaž peab säilima.
Seemnetega paljundamine võimaldab saada palju uusi taimi, kuid tulemused võivad õievärvi poolest emataimest erineda. Seemned külvatakse kevadel kerge ja õhulise külvisubstraadi pinnale ning kaetakse väga õhukese mullakihiga. Substraati hoitakse ühtlaselt niiskena, kuid mitte vettinuna. Idanemine võib olla ebaühtlane, mistõttu külvinõud ei tasu liiga kiiresti kasutusest eemaldada.
Noori seemikuid kasvatatakse esimesel aastal ettevaatlikult, sest nende moodustuvad mugulsibulad on väga väikesed. Neile antakse palju valgust, mõõdukalt vett ja ainult lahjat väetist. Sügisel lastakse lehestikul loomulikult kuivada ning pisikesed mugulsibulad säilitatakse kuivas ja külmavabas kohas. Seemnest kasvatatud narriõied jõuavad õitsemiseni enamasti teisel või kolmandal kasvuaastal.
