Keralaugu istutamine ja paljundamine koduaias

Keralaugu edukas kasvatamine algab kvaliteetsete sibulate valimisest ja neile sobiva istutuskoha ettevalmistamisest. Kõige kindlam on istutada sibulad sügisel, et need jõuaksid enne talve juurduda ja saaksid kevadel loomulikus rütmis kasvama hakata. Taim paljuneb nii tütarsibulate kui ka seemnete abil, kuid nende meetodite kiirus ja tulemused erinevad märgatavalt. Hoolikalt kavandatud istutus loob aastateks tugeva kogumiku, mis muutub igal suvel järjest dekoratiivsemaks.

Sibulate valimine ja ettevalmistamine

Istutamiseks tuleks valida tugevad, kuivad ja oma suuruse kohta rasked sibulad. Terved sibulad on ühtlase pinnaga ning neil puuduvad pehmed laigud, ebameeldiv lõhn ja nähtav hallitus. Väikesed pindmised kriimustused ei pruugi olla ohtlikud, kuid sügavalt vigastatud sibulad nakatuvad kergemini. Mida suurem ja paremini arenenud on sibul, seda tõenäolisemalt õitseb taim juba järgmisel suvel.

Sibulaid tasub säilitada enne istutamist kuivas, jahedas ja õhurikkas kohas. Suletud kilekotis võivad need niiskuse kogunemise tõttu kiiresti hallitama minna. Kõige paremini sobib võrkkott, paberkott või madal karp, milles õhk pääseb sibulate ümber liikuma. Väga soojas ruumis hoidmine kiirendab kuivamist ja nõrgestab kasvujõudu.

Enne mulda panemist tuleb kõik sibulad veel kord üle vaadata. Pehmenenud, tugevalt kuivanud või kahtlase värvusega eksemplarid tuleks tervetest eemaldada. Väikese kuiva kahjustuse võib puhta noaga välja lõigata, kuid lõikepind peab enne istutamist kuivama. Ulatusliku mädaniku korral on mõistlik sibul hävitada, sest see võib nakatada kogu istutusala.

Sibulaid pole tavaliselt vaja enne istutamist vees leotada. Pikaajaline leotamine võib kahjustada kuivi kaitsekesti ja suurendada mädanemisohtu. Kui muld on istutamise ajal väga kuiv, on parem kasta istutusala pärast töö lõpetamist. Nii saab niiskus jaotuda ühtlaselt ning sibulad hakkavad mullas loomulikult juurduma.

Istutamise aeg ja tehnika

Parim istutusaeg on sügisel, tavaliselt septembrist novembrini, enne maa püsivat külmumist. Liiga varajase istutamise korral võivad soojad ilmad käivitada liigse maapealse kasvu. Liiga hilja mulda pandud sibulad ei pruugi enne talve piisavalt juuri moodustada. Sobiv hetk saabub siis, kui muld on jahtunud, kuid seda on veel lihtne harida.

Istutussügavus sõltub sibula suurusest ja mulla omadustest. Üldreeglina võiks sibula kohal olla mullakiht, mis on ligikaudu kaks kuni kolm korda sibula kõrgus. Keralaugu sibulad paigutatakse tavaliselt umbes 8–12 sentimeetri sügavusele. Kerges liivmullas võib istutada veidi sügavamale, raskes savimullas aga pisut madalamale.

Sibul asetatakse istutusauku teravama otsaga ülespoole ja lamedama juureosaga allapoole. Kui asendit pole võimalik kindlalt määrata, võib sibula külili asetada, sest võrse leiab kasvades õige suuna. Sibulate vahele jäetakse tavaliselt 8–15 sentimeetrit, sõltuvalt soovitud istutustiheduse ja hilisema paljunemise mahust. Tihedam istutus annab kiiremini efektse tulemuse, kuid vajab varem jagamist.

Pärast istutamist täidetakse augud kobeda mullaga ja pind surutakse kergelt kinni. Tugev tallamine pole vajalik, sest see vähendab pinnase õhulisust ja võib sibulaid kahjustada. Kuiva ilma korral kastetakse ala mõõdukalt, et muld puutuks sibulate ümber ühtlaselt kokku. Märga ja rasket pinnast pärast istutamist täiendavalt kasta ei tohiks.

Paljundamine tütarsibulatega

Keralauk moodustab aastate jooksul emasibula ümber väiksemaid tütarsibulaid. See on kõige lihtsam ja kiirem viis olemasoleva istutuse suurendamiseks. Tütarsibulad säilitavad emataime omadused ja jõuavad õitsemisikka palju varem kui seemnest kasvatatud taimed. Jagamist saab teha siis, kui kogumik on muutunud liiga tihedaks või õitsemine on nõrgenenud.

Sibulad kaevatakse üles pärast lehestiku täielikku kuivamist, tavaliselt suve lõpus või sügise alguses. Kaevamisel tuleb kasutada harklabidat või väikest aiaharki, et vähendada sibulate läbilõikamise ohtu. Tööriist surutakse maasse kogumikust veidi eemal ja mullapall tõstetakse ettevaatlikult üles. Sibulaid ei tohiks varre jäänustest jõuga välja tõmmata.

Tütarsibulad eraldatakse emasibulast õrnalt kätega, kahjustamata nende põhja ja juurealgmeid. Väga tihedalt kinnitunud sibulaid ei ole vaja vägisi lahti murda, sest haavad võivad muutuda nakkusväravaks. Pärast eraldamist kontrollitakse iga sibula seisundit ja eemaldatakse kuivad juurejäänused. Terved sibulad istutatakse võimalikult kiiresti uude kasvukohta.

Väiksemad tütarsibulad ei pruugi esimesel ega teisel aastal õitseda. Need kasvatavad esmalt lehti, suurendavad sibula läbimõõtu ja koguvad varuaineid. Kasvatuspeenras võib nad istutada veidi tihedamalt kui täiskasvanud sibulad. Kui sibulad on piisavalt suureks kasvanud, viiakse need lõplikku istutuskohta.

Seemnetest paljundamine

Seemnetest kasvatamine sobib kannatlikule aednikule, kes soovib saada suure hulga uusi taimi. Seemned valmivad kuivanud õisikutes suve lõpus, kui seemnekupard hakkavad avanema. Korjamiseks lõigatakse kuivad õisikud paberkotti ja lastakse neil õhurikkas kohas järelkuivada. Seejärel raputatakse tumedad küpsed seemned välja ja puhastatakse taimejäänustest.

Värsked seemned võib külvata sügisel otse peenrasse või külvikasti. Talvine külmaperiood aitab katkestada seemnete puhkeoleku ja soodustab kevadist idanemist. Külv tehakse madalalt, sest seemneid ei tohiks katta paksu mullakihiga. Külvikoht märgistatakse selgelt, kuna noored lehed on peened ja võivad kergesti umbrohuga segi minna.

Kevadkülvi korral võib seemnetele olla kasulik eelnev külmtöötlus. Selleks segatakse need kergelt niiske liiva või külvimullaga ning hoitakse mitu nädalat jahedas. Substraat peab olema ainult niiske, mitte läbimärg, sest liigne vesi põhjustab hallitust. Pärast külmaperioodi külvatakse seemned anumasse ja hoitakse mõõdukalt valges kohas.

Seemikud arenevad esimestel aastatel aeglaselt ja vajavad umbrohuvaba kasvuala. Väikesed sibulad ei talu hästi tugevat konkurentsi ega korduvat ümberistutamist. Õitsemiseni võib kuluda kolm kuni viis aastat, mõnikord kauemgi. Seemnetest paljundamise eelis on siiski geneetiline mitmekesisus ja võimalus saada elujõulisi, kohalike tingimustega hästi kohanevaid taimi.