Tähniline iminõges on Eestis valdavalt külmakindel taim, kuid karmimad talved ja lumeta pakane võivad talle väljakutseid esitada. Taime ettevalmistamine talveks algab tegelikult juba suve teisel poolel, vältides liigset hilist väetamist. Tugev ja tervislik taim elab talveperioodi tunduvalt suurema tõenäosusega üle kui kurnatud või haigustest räsitud isend. Kui elad piirkonnas, kus talved on ettearvamatud, tasub rakendada täiendavaid kaitsemeetmeid.
Sügisene koristus peaks olema pigem kosmeetiline, jättes alles suurema osa lehestikust, mis toimib loodusliku soojustusena. Kuivanud varred võib jätta alles, sest need püüavad lund, mis on parim isolatsioonimaterjal juurestikule. Kui ootad väga külma ja lumeta talve, võid taimed katta kerge kihi kuuseokstega või kuivade lehtedega. See aitab hoida mulla temperatuuri stabiilsena ja väldib mulla kerkimist ja vajumist, mis võib juuri kahjustada.
Talve lõpus ja varakevadel on suurim oht päikesepõletus ja füsioloogiline kuivus, kui maa on veel külmunud, kuid päike juba soojendab. Igihaljad või pooligihaljad lehed hakkavad aurustama niiskust, mida külmunud juured ei suuda asendada. Sellisel juhul võib varjutamine kanga või okstega aidata vältida lehtede pruunistumist ja taime hukkumist. Niipea kui maa sulab, kasta taimi soojematel päevadel, et aidata neil taastada veevarud.
Kevade saabudes on oluline jälgida taime tärkamist ja eemaldada talve jooksul hukkunud osad õigel ajal. Ära kiirusta katete eemaldamisega enne, kui suuremad öökülmad on möödas ja taim näitab esimesi kasvumärke. Puhasta kasvuala ettevaatlikult, et mitte vigastada õrnu uusi võrseid, mis hakkavad maapinnast välja tungima. See värskenduskuur annab taimele puhta ja tervisliku alguse uueks hooajaks.
