Madala mandlipuu kastmine ja väetamine

Madala mandlipuu elujõu ja rikkaliku õitsemise tagamiseks on ülioluline tagada talle optimaalne vee- ja toitainete tasakaal. Kuigi see taim on tuntud oma vastupidavuse poolest, eriti põua suhtes, ei tähenda see, et ta ei vajaks hoolikat ja läbimõeldud lähenemist kastmisele ja väetamisele. Õige niisutusrežiim ja tasakaalustatud toitumine on vundamendiks, millele toetub taime tervis, vastupanuvõime haigustele ja kahjuritele ning loomulikult ka kevadine õiteilu. Selles artiklis käsitleme põhjalikult, kuidas ja millal oma madalat mandlipuud kasta ning milliseid väetisi kasutada, et rahuldada kõik tema toitumisvajadused läbi aastaaegade.

Kastmise põhireegel madala mandlipuu puhul on pigem harvem, kuid sügavam niisutamine. Pidev pindmine kastmine soodustab pinnapealse juurestiku teket, mis muudab taime põua suhtes veelgi tundlikumaks. Sügav kastmine, mille käigus vesi imbub sügavale pinnasesse, julgustab juuri kasvama sügavamale, kus niiskust on stabiilsemalt. See muudab taime pikas perspektiivis vastupidavamaks ja iseseisvamaks. Vajadus kastmise järele sõltub paljudest teguritest, sealhulgas taime vanusest, ilmastikutingimustest ja pinnase tüübist.

Väetamine on samavõrd oluline, kuna see varustab taime elementidega, mida ta vajab kasvuks, õitsemiseks ja talveks valmistumiseks. Toitainete puudus võib väljenduda kiduras kasvus, kahvatutes lehtedes ja napimas õitsemises. Teisalt on ohtlik ka üleväetamine, eriti lämmastikuga, mis võib põhjustada liiga lopsaka, kuid nõrga kasvu ning muuta taime vastuvõtlikumaks haigustele. Seetõttu on oluline leida kuldne kesktee, kasutades õigeid väetisi õigel ajal ja õiges koguses.

Kastmise ja väetamise sünergia on samuti märkimisväärne. Toitained on taimele kättesaadavad ainult siis, kui need on mullas lahustunud, seega on piisav niiskus väetamise efektiivsuse eelduseks. Seetõttu on sageli soovitatav väetada niisket mulda või kasta taime põhjalikult pärast väetise andmist. See aitab vältida juurte põletamist kontsentreeritud väetisega ja tagab toitainete ühtlase jaotumise juurestiku piirkonnas.

Kastmise alused

Madala mandlipuu kastmisel on kõige olulisem mõista selle taime loomulikku vastupidavust põuale ja vältida ülekastmist, mis on üks levinumaid vigu. Juured vajavad eluks ja funktsioneerimiseks lisaks veele ka õhku ning pidevalt läbimärg pinnas viib hapnikupuuduseni ja juuremädaniku tekkeni. Seetõttu tuleks enne järgmist kastmiskorda alati kontrollida mulla niiskustaset. Seda saab teha lihtsalt, torgates sõrme mõne sentimeetri sügavusele mulda – kui muld tundub kuiv, on aeg kasta.

Noored, äsja istutatud taimed vajavad esimestel kasvuaastatel regulaarsemat kastmist kui vanemad, väljakujunenud põõsad. Nende juurestik on alles arenemisjärgus ega ulatu sügavamatesse, niiskematesse mullakihtidesse. Esimesel aastal pärast istutamist tuleks taime kasta umbes kord nädalas, kuumade ja kuivade ilmade korral sagedamini. Iga kastmiskorraga tuleks anda piisavalt vett, et niisutada mulda vähemalt 20-30 sentimeetri sügavuselt.

Väljakujunenud, vanemad taimed on märkimisväärselt põuakindlamad ja vajavad lisakastmist vaid pikaajaliste kuivaperioodide ajal. Nende ulatuslik juurestik suudab hankida vett ka sügavamatest pinnasekihtidest. Siiski, kui lehed hakkavad päeva kuumemal ajal närbuma ja ei taastu ka õhtuks, on see selge märk veepuudusest. Sellisel juhul on vajalik põhjalik ja sügav kastmine, mis taastab niiskusvarud pinnases.

Parim aeg kastmiseks on varahommikul, kuna siis on aurustumine kõige väiksem ja taimel on terve päev aega vett omastada. Vältida tuleks lehtede ja õite märjaks tegemist, eriti õhtusel ajal, kuna niisked lehed soodustavad seenhaiguste arengut. Kasuta kastekannu või voolikut, suunates vee otse taime juurealale. Tilkkastmissüsteem on ideaalne lahendus, kuna see tagab aeglase ja ühtlase niisutuse otse juurtele, minimeerides veekadu.

Veetarve erinevatel aastaaegadel

Madala mandlipuu veetarve varieerub oluliselt sõltuvalt aastaajast ja taime arengufaasist. Kevadel, aktiivse kasvu ja õitsemise perioodil, on veevajadus suurim. Pungade puhkemine, lehtede kasv ja õite areng nõuavad taimelt palju energiat ja vett. Kui kevad on kuiv, on regulaarne kastmine hädavajalik, et tagada lopsakas õitsemine ja terve lehestik. Piisav niiskus sel perioodil loob aluse kogu hooaja heaolule.

Suvel sõltub kastmisvajadus peamiselt ilmastikutingimustest. Kuumade ja kuivade perioodide ajal võib olla vajalik kasta taime iga 7-10 päeva tagant, eriti kui tegemist on liivasema pinnasega, mis ei hoia hästi niiskust. Oluline on jälgida taime seisundit – närbunud lehed on selge märk veepuudusest. Siiski, jahedamate ja vihmaste suvede korral ei pruugi lisakastmine olla üldse vajalik. Multšikihi kasutamine aitab oluliselt vähendada vee aurustumist pinnasest ja seega ka kastmisvajadust.

Sügisel, kui taim hakkab valmistuma talvepuhkuseks, väheneb ka tema veetarve. Lehtede kolletumise ja langemise ajal on oluline vältida liigset kastmist. Siiski, kui sügis on erakordselt kuiv, on soovitatav enne maapinna külmumist teha üks põhjalik, niinimetatud talve-eelne kastmine. See tagab, et taim läheb talvele vastu piisava niiskusvaruga, mis aitab tal paremini taluda talvist kuivatavat tuult ja külma.

Talvel, kui taim on puhkeseisundis ja maapind on külmunud, ei ole kastmine vajalik. Küll aga võib tekkida probleem talvise kuivamisega, eriti päikesepaisteliste ja tuuliste ilmadega, kui igihaljastel taimedel aurustub vesi lehtedelt, kuid juured ei saa külmunud pinnasest uut vett kätte. Kuigi madal mandlipuu on heitlehine, võib ka tema oksi ja pungi kuivatav tuul kahjustada. Sügisel tagatud piisav niiskusvaru ja multšikiht aitavad neid kahjustusi minimeerida.

Väetamise tähtsus

Väetamine on protsess, millega lisatakse pinnasesse taimedele vajalikke toiteelemente, mida looduslikult mullas napib või mis on aja jooksul ära kasutatud. Madala mandlipuu jaoks on tasakaalustatud toitumine oluline tugeva kasvu, rikkaliku õitsemise ja hea vastupanuvõime tagamiseks. Peamised makroelemendid, mida taim vajab suurtes kogustes, on lämmastik (N), fosfor (P) ja kaalium (K). Igal neist on taime elutsüklis oma spetsiifiline roll.

Lämmastik on peamiselt vastutav lehtede ja võrsete kasvu eest, andes taimele rohelise värvuse. Kevadel on lämmastikuvajadus kõige suurem, et toetada uue kasvu hooaega. Fosfor on kriitilise tähtsusega juurestiku arenguks, õiepungade moodustumiseks ja energia ülekandeks taimes. Piisav fosfori tase tagab rikkaliku õitsemise. Kaalium aga tugevdab taime rakuseinu, parandab vastupidavust haigustele, põuale ja külmale ning reguleerib vee liikumist taimes.

Lisaks makroelementidele vajab taim ka mikroelemente, nagu raud, mangaan, tsink ja boor, kuigi palju väiksemates kogustes. Nende puudus võib samuti põhjustada tõsiseid kasvuprobleeme. Näiteks rauapuudus väljendub sageli noorte lehtede kollaseks muutumises, samal ajal kui leherood jäävad roheliseks (kloroos). Kvaliteetsed kompleksväetised sisaldavad tavaliselt ka vajalikku mikroelementide komplekti.

Õige väetamisrežiimi koostamisel tuleb arvestada mulla viljakusega. Enne väetamisega alustamist on ideaalis soovitatav teha mullaanalüüs, et saada täpne ülevaade olemasolevatest toitainetest ja mulla pH-st. See aitab vältida tarbetut väetamist ja valida just need toitained, millest on tegelikult puudus. Kui mullaanalüüsi ei tehta, on kõige kindlam valik kasutada tasakaalustatud kompleksväetist vastavalt tootja juhistele.

Orgaanilised ja mineraalväetised

Aednikel on valida kahe peamise väetisetüübi vahel: orgaanilised ja mineraalväetised. Orgaanilised väetised on looduslikku päritolu, näiteks kompost, kõdunenud sõnnik, biohuumus või kondijahu. Nende peamine eelis on see, et lisaks toitainetele parandavad nad ka mulla struktuuri, suurendavad huumusesisaldust ja soodustavad mullaorganismide tegevust. Toitained vabanevad orgaanilistest väetistest aeglaselt, mulla mikroorganismide tegevuse tulemusena, mis vähendab üleväetamise ja toitainete leostumise ohtu.

Mineraalväetised ehk kunstväetised on tööstuslikult toodetud ja sisaldavad toitaineid kontsentreeritud, taimedele kergesti omastatavas vormis. Nende eelis on kiire toime ja täpselt teadaolev koostis, mis võimaldab anda taimele just neid elemente, mida ta konkreetsel hetkel vajab. Mineraalväetised on hea valik kiireks toitainepuuduse leevendamiseks. Samas ei paranda nad mulla struktuuri ning nende liigsel kasutamisel on oht kahjustada mullaelustikku ja saastata põhjavett.

Madala mandlipuu jaoks on sageli parimaks lahenduseks kombineeritud lähenemine. Orgaanilise aine, näiteks komposti, regulaarne lisamine sügisel või kevadel loob pikaajalise viljakuse ja hea mullastruktuuri. See on justkui taime põhitoidukord. Kevadel ja suve alguses võib vastavalt vajadusele lisada mineraalväetist, et anda taimele kiire energiasüst aktiivseks kasvuks ja õitsemiseks. Selline kombinatsioon tagab nii mulla tervise kui ka taime heaolu.

Orgaaniliste väetiste kasutamisel on oluline veenduda, et need on korralikult laagerdunud. Värske sõnnik, näiteks, on liiga kange ja võib noori juuri “põletada”. Kompost on üks parimaid orgaanilisi väetisi, mida saab ka ise aias valmistada. See pakub laia spektrit toitaineid ja parandab oluliselt mulla veepidavusvõimet. Sõltumata valitud väetise tüübist, on alati oluline järgida pakendil olevaid koguseid ja kasutusjuhiseid.

Väetamisplaan kogu aastaks

Läbimõeldud väetamisplaan aitab tagada, et madal mandlipuu saab õigel ajal õigeid toitaineid. Aasta esimene väetamine peaks toimuma varakevadel, enne pungade puhkemist või vahetult pärast seda. Selleks sobib kõige paremini tasakaalustatud NPK (lämmastik-fosfor-kaalium) kompleksväetis, mis annab taimele stardihoo uueks kasvuperioodiks. See väetis toetab nii lehtede, võrsete kui ka juurte arengut. Väetise võib laotada taime ümber ja kergelt mulda segada.

Teine oluline väetamisperiood on pärast õitsemist, hiliskevadel või varasuvel. Sel ajal hakkab taim moodustama järgmise aasta õiepungi ning kasvatama aktiivselt uusi võrseid. Selles faasis võib kasutada fosfori- ja kaaliumirikast väetist, et toetada õiepungade arengut ja tugevdada taime. Lämmastikuga tuleks olla tagasihoidlikum, et vältida liigset lehemassi kasvu õitsemise arvelt.

Suve teises pooles, alates augustist, tuleks lämmastikväetiste andmine lõpetada. Liigne lämmastik sel perioodil stimuleerib uut kasvu, mis ei jõua enne talve tulekut puituda ja on seetõttu külmakahjustustele väga vastuvõtlik. Selle asemel on soovitatav anda sügisväetist, mis on kõrge kaaliumisisaldusega. Kaalium aitab taimel valmistuda talveks, parandades selle külmakindlust ja vastupidavust.

Sügisel, pärast lehtede langemist, on hea aeg rikastada mulda orgaanilise ainega. Laota taime võraalusele alale kiht hästi laagerdunud komposti või kõdusõnnikut. See toimib nii aeglaselt vabaneva väetisena kui ka multšina, mis kaitseb juuri talvel külma eest. Kevadeks on mikroorganismid osa orgaanikast juba lagundanud ja toitained on taimele kergesti kättesaadavad. See iga-aastane orgaanilise aine lisamine on parim investeering mulla pikaajalisse tervisesse.

📷  Le.Loup.Gris, CC BY-SA 3.0, via Wikimedia Commons