Diifenbahhia ei vaja klassikalist külma puhkeperioodi, kuid talvel aeglustub selle kasv vähese valguse tõttu märgatavalt. Hooldus tuleb kohandada väiksema veekasutuse ja aeglasema ainevahetusega. Suvise kastmis- ja väetamisrütmi jätkamine võib põhjustada juurte kahjustumist. Talvise hoolduse eesmärk on hoida taim stabiilses seisundis kuni kevadise valguse taastumiseni.
Sügisel tasub kasvutingimuste muutumist jälgida juba enne kütteperioodi algust. Päevade lühenedes kuivab muld aeglasemalt, kuigi ruumiõhk võib muutuda kuivemaks. Need kaks nähtust nõuavad erinevat lahendust. Kuiva õhu tõttu ei tohi automaatselt suurendada mullale antava vee hulka.
Talvine kasvukoht peab olema võimalikult valgusküllane. Taim võib viia aknale lähemale, kui klaasist kiirgav külm seda ei ohusta. Väga pimedas ruumis venib uus kasv nõrgaks ja kahvatuks. Vajaduse korral kasutatakse taimedele sobivat lisavalgustust.
Talvitamise ajal ei tohiks taime tarbetult ümber istutada ega tugevalt lõigata. Väikese valguse korral taastuvad kahjustatud juured ja varred aeglaselt. Erandiks on mädanik või muu kiiret sekkumist nõudev probleem. Tavapärased hooldustööd on parem jätta kevadesse.
Sügisene üleminek talvisele režiimile
Kastmist vähendatakse järk-järgult, mitte ühe korraga. Mulla kuivamise kiirus annab märku sellest, millal kastmiskordade vahet pikendada. Kui taim jätkab soojas ja valges kohas aktiivset kasvu, võib veevajadus püsida üsna suur. Jahedas poolvarjus tuleb aga olla eriti ettevaatlik.
Rohkem artikleid sel teemal
Sügisene viimane regulaarne väetamine tehakse enne kasvu märgatavat aeglustumist. Pärast seda vähendatakse väetise kontsentratsiooni või lõpetatakse toitmine täielikult. Mullas olemasolevatest toitainetest piisab aeglase kasvu ajal tavaliselt hästi. Üleväetatud taim on talvel juurekahjustustele vastuvõtlikum.
Enne talve kontrollitakse taime hoolikalt kahjurite suhtes. Kütteperioodi kuiv õhk loob kedriklestadele eriti soodsad tingimused. Lehtede alumised küljed ja varreõnarused tuleb põhjalikult üle vaadata. Varakult avastatud kahjurikollet on lihtsam piirata.
Taim puhastatakse tolmust ja kuivanud leheosadest. Puhas lehepind kasutab vähest talvevalgust tõhusamalt. Mullapinnale kogunenud taimepraht eemaldatakse, et vähendada hallituse teket. Samal ajal kontrollitakse, kas poti äravooluavad töötavad korralikult.
Temperatuur ja valgus talvel
Talvine temperatuur võiks püsida vahemikus ligikaudu 18–23 kraadi. Lühiajaline jahedam periood ei pruugi taime kahjustada, kui muld ei ole märg. Pikalt alla 16 kraadi jääv temperatuur on juba riskantne. Külmas aeglustub juurte töö ja suureneb mädaniku tõenäosus.
Rohkem artikleid sel teemal
Aknal paiknev taim võib öösel kogeda palju madalamat temperatuuri kui toa keskel. Lehed ei tohiks puudutada klaasi ega jääda akna ja raske kardina vahele. Kardina taga võib temperatuur kiiresti langeda. Poti alla asetatud isoleeriv alus kaitseb juuri külma aknalaua eest.
Valguse puudus avaldub väiksemate, kahvatumate ja pikemate leherootsudega lehtedena. Taim võib hakata tugevalt valgusallika poole kalduma. Potti pööratakse ettevaatlikult, et kasv jääks tasakaalustatumaks. Väga pimedas kohas on lisavalgustus parem lahendus kui sagedane pööramine.
Taimelamp peaks andma ühtlast valgust ilma lehti kuumutamata. Lamp paigutatakse tootja soovitatud kaugusele ja seda kasutatakse regulaarses päevases rütmis. Ööpäevaringne valgustamine ei ole vajalik ega kasulik. Ka talvel vajab taim pimedat perioodi ainevahetusprotsesside tasakaalustamiseks.
Kastmine ja õhuniiskus talvel
Talvel kastetakse diifenbahhiat alles pärast mulla pealmise kihi kuivamist. Jahedas ruumis võib kastmiskordade vahe olla märgatavalt pikem kui suvel. Korraga antakse siiski piisavalt vett kogu juurepalli niisutamiseks. Potti ei jäeta pärast kastmist alusele kogunenud vette.
Vee temperatuur peab olema ruumi temperatuurile lähedane. Külm vesi võib tekitada juurtele täiendava temperatuuristressi. Kastmine on parem teha päeva esimesel poolel. Nii jõuab liigne pinnaniiskus enne jahedamat ööd väheneda.
Kütteperioodil võib õhuniiskus langeda tasemele, mis põhjustab leheservade kuivamist. Niisutaja on kõige tõhusam viis ühtlase niiskuse hoidmiseks. Veega täidetud alus aitab ainult siis, kui aurustumispind on piisavalt suur. Poti põhi ei tohi niiskuse suurendamiseks vees seista.
Lehtede sage märjaks piserdamine ei lahenda püsivalt kuiva õhu probleemi. Tilgad kuivavad kiiresti ja mõju kestab lühikest aega. Jahedates lehekaenaldes püsiv vesi võib hoopis suurendada haiguste riski. Parem on hoida kogu ruumi niiskus mõõdukal ja stabiilsel tasemel.
Kevadine taastumine
Kevadel hakkab diifenbahhia rohkem vett kasutama, kui päevad pikenevad. Kastmist suurendatakse vastavalt mulla kiiremale kuivamisele. Järsk üleminek väga sagedasele kastmisele ei ole vajalik. Taime juurestik peab aktiivsema režiimiga järk-järgult kohanema.
Väetamist alustatakse siis, kui ilmuvad selged uue kasvu tunnused. Esimene väetiselahus võiks olla tavalisest nõrgem. Kui taim reageerib hästi, võib järgnevatel kordadel kasutada tavapärast kasvuaegset kontsentratsiooni. Nõrk või kahjustatud taim vajab enne väetamist taastumisaega.
Kevad on sobiv aeg ümberistutamiseks ja noorendavaks lõikuseks. Enne tööd hinnatakse juurte seisundit ning valitakse ainult veidi suurem pott. Paljaks veninud varre võib tagasi lõigata ja ladva juurutada. Suurenev valgus toetab uute juurte ja võrsete kiiret moodustumist.
Taim harjutatakse tugevama kevadpäikesega aeglaselt. Isegi valgusküllasel aknal talvitunud lehed võivad otsese päikese suhtes tundlikud olla. Esialgu kasutatakse õhukest varjutust või suurendatakse valguse hulka lühikeste perioodidena. Järk-järguline kohanemine väldib pleekimist ja päikesepõletust.