Punase kopsurohu haigused ja kahjurid ning nende ennetamine

Punane kopsurohi on üldiselt vastupidav püsik, kuid ebasobivad kasvutingimused võivad muuta selle vastuvõtlikuks mitmele lehe- ja juurehaigusele. Kõige sagedamini tekivad probleemid tihedas, õhuvaeses ja liiga märjas istutuses või vastupidi pikaajalise põua tõttu nõrgenenud taimedel. Kahjuritest teevad suurimat kahju tavaliselt nälkjad ja teod, kes söövad pehmeid noori lehti. Tõhus kaitse algab kasvukoha korrastamisest, sest tugev ja tasakaalukalt hooldatud taim suudab kahjustustele paremini vastu panna.

Jahukaste ja teised lehti katvad seenhaigused

Jahukaste ilmub lehtedele heleda või hallikasvalge jahuse kirmena. Alguses võivad laigud olla väikesed, kuid sobivates tingimustes levivad need kiiresti üle suure osa lehest. Tugevalt kahjustunud lehed kolletuvad, kuivavad ja kaotavad dekoratiivsuse. Haigus muutub sagedasemaks siis, kui taim kannatab juurestiku kuivuse all, kuid õhuniiskus lehestiku ümber on kõrge.

Jahukaste ennetamiseks tuleb vältida liiga tihedat istutust. Puhmikute vahel peab olema piisavalt ruumi, et õhk saaks liikuda ja lehed pärast vihma kiiresti kuivada. Kastmisvesi suunatakse mullale, mitte lehestikule. Samuti tuleb säilitada ühtlane mullaniiskus, sest korduv kuivamine nõrgestab taime loomulikku vastupanuvõimet.

Esimeste haigustunnustega lehed lõigatakse ära ja eemaldatakse peenrast. Tööriistad tuleb pärast lõikamist puhastada, eriti kui nendega hooldatakse hiljem teisi taimi. Kerge kahjustuse korral võib kasvutingimuste parandamisest ja nakatunud lehtede eemaldamisest piisata. Ulatusliku nakkuse puhul tuleb vajaduse korral kasutada ilutaimedele lubatud taimekaitsevahendit täpselt kasutusjuhendi järgi.

Sügisel ei tohiks haiged lehed jääda paksu kihina puhmiku ümber talvituma. Nendel võivad säilida haiguse levikut võimaldavad eosed või nakatunud koed. Terveid lehti võib looduslähedases peenras osaliselt säilitada, kuid haigustunnustega materjal eemaldatakse. Kevadine puhas kasvukeskkond vähendab uute lehtede varajast nakatumist.

Lehelaiksused ja lehestiku enneaegne kahjustumine

Lehelaiksused võivad avalduda pruunide, mustjate või hallika keskosaga laikudena. Laigud on mõnikord ümbritsetud kollaka servaga ning võivad suurenedes ühineda. Tugeva kahjustuse korral kuivavad lehed osaliselt või täielikult. Täpse haigustekitaja määramine ainult välimuse järgi ei ole alati võimalik, kuid hooldusvõtted on sageli sarnased.

Haiguse levikut soodustavad pikalt märjana püsivad lehed ja tihe taimik. Vihmase suve ajal võib probleem ilmneda ka muidu sobivas kasvukohas. Alumised mullaga kokku puutuvad lehed nakatuvad sageli esimesena. Multš aitab vähendada mullapiiskade pritsimist lehtedele, kuid see ei tohi olla liiga paks ega märg.

Kahjustunud lehti eemaldades tuleb vältida terve lehestiku vigastamist. Väikese laigu pärast ei ole alati vaja kogu lehte kohe ära lõigata, kui taim on muidu tugev ja haigus ei levi. Kiiresti suureneva kahjustuse korral on varajane eemaldamine siiski kasulik. Pärast lõikamist ei tohi nakatunud lehti puhmiku kõrvale jätta.

Lehtede kolletumine ja laigulisus võivad olla põhjustatud ka päikesepõletusest, põuast või toitainete tasakaalutusest. Päikesekahjustus tekib tavaliselt kõige valgusküllasemal küljel ning laikude servad võivad olla kuivad ja heledad. Seenlaiksused levivad sagedamini niiskes keskkonnas ja tekivad eri kohtades üle lehe. Õige põhjuse leidmiseks tuleb hinnata nii kahjustuse mustrit kui ka viimaste nädalate ilma ja hooldust.

Juure- ja kasvusüdamiku mädanikud

Juuremädanik on tõsine probleem, mis tekib enamasti pikaajalise liigniiskuse tõttu. Taim võib närbuda isegi märjas mullas, sest kahjustunud juured ei suuda vett ja toitaineid omastada. Lehed muutuvad kahvatuks, kollaseks või pruuniks ning puhmik kaotab elujõu. Juured võivad olla tumedad, pehmed ja tervele juurestikule omase värske lõhnata.

Kasvusüdamiku mädanemise korral pehmenevad leherootsude alused ja võrsed tulevad kergesti lahti. Probleemi võib soodustada liiga sügav istutamine või märja multši kuhjamine otse puhmiku keskele. Kahjustatud koht on sageli tumenenud ja ebameeldiva lõhnaga. Tugevalt mädanenud taime päästmine ei pruugi enam olla võimalik.

Varajases staadiumis võib taime üles kaevata ja kõik kahjustunud juureosad eemaldada. Alles jäetakse ainult kõvad, heledad ja elusad koed. Terved osad istutatakse värskesse, hästi õhustatud mulda ning kastmist piiratakse seni, kuni taim hakkab taastuma. Tööriistad desinfitseeritakse enne teiste taimede lõikamist.

Kõige tõhusam ennetus on hea drenaaž ja õige istutussügavus. Kastmist ei tohi teha automaatselt, kui muld on juba märg. Raske pinnasega peenras võib aidata kasvukoha tõstmine või taime ümberistutamine kõrgemale alale. Mädaniku jä