Tähtdoroteantuse talvitamine

Tähtdoroteantust kasvatatakse põhjapoolsemas kliimas enamasti suvise hooajataimena, sest ta ei talu külma ega pikka pimedat talve. Talvitamine on võimalik ainult kaitstud tingimustes, kuid see ei ole alati lihtne ega kindla tulemusega. Kõige praktilisem on sageli koguda seemneid või kasvatada kevadel uued taimed. Kui soovitakse siiski mõnda taime üle talve hoida, tuleb keskenduda valgusele, kuivemale mullale ja jahedale, kuid külmavabale ruumile.

Talvitamise võimalused ja piirangud

Tähtdoroteantus ei ole külmakindel taim. Esimesed tugevamad öökülmad kahjustavad tema mahlakaid lehti ja võrseid kiiresti. Kui taim jääb külma kätte, kaotab ta dekoratiivse väärtuse ning enamasti hukkub. Seetõttu tuleb talvitamise plaan teha enne külmade saabumist.

Kõige paremini õnnestub talvitamine potis kasvavate taimedega. Peenrast välja kaevatud taim võib saada juurekahjustusi ja talub ümberpaigutamist halvemini. Kui on soov mõnda taime säilitada, tasub see kasvatada juba suvel anumas. Nii saab poti sügisel lihtsalt sobivasse ruumi tõsta.

Talvitamise suurim probleem ei ole alati temperatuur, vaid valguse puudus. Lühike päev ja nõrk talvevalgus põhjustavad venimist ning lehtede varisemist. Soojas toas muutub probleem veelgi suuremaks, sest taim püüab kasvada, kuid valgust pole piisavalt. Seetõttu ei ole tavaline elutoa aknalaud enamasti ideaalne talvituskoht.

Parim ruum on jahe, väga valge ja külmavaba. Sobida võib valgusküllane veranda, talveaed või jahedam lisavalgusega ruum. Temperatuur võiks olla piisavalt madal, et kasv aeglustuks, kuid mitte langeda külmumiseni. Sellistes tingimustes on taimel lihtsam kevadeni vastu pidada.

Sügisene ettevalmistus enne tuppa toomist

Enne taimede sissetoomist tuleb neid hoolikalt kontrollida. Lehtede alumisel küljel, võrsetippudes ja õienuppudes võivad peituda lehetäid, ripslased või lestad. Kahjuritega taimede tuppa viimine võib põhjustada kiire leviku teistele toataimedele. Vajadusel tuleb teha puhastus või tõrje juba enne talvituskohta paigutamist.

Taimelt eemaldatakse kuivanud õied, haiged lehed ja nõrgad võrsed. Liiga pikkasid võrseid võib mõõdukalt lühendada. Tugevat tagasilõikust ei tasu teha vahetult enne talvitamist, kui taimel pole häid kasvutingimusi taastumiseks. Eesmärk on vähendada aurumist ja korrastada taim, mitte sundida teda uuele kasvule.

Mulla seisund tuleb samuti üle vaadata. Kui pott on suvel olnud väga märg või muld on tihenenud, võib juurestik olla nõrgenenud. Vajadusel võib taime ettevaatlikult ümber istutada kergemasse substraati. Samas ei tohiks juuri sügisel liigselt häirida, kui taim on muidu terve.

Enne jahedasse ruumi viimist tuleb kastmist järk-järgult vähendada. Märja mullapalliga talvitama viidud taim võib jahedas ruumis kergesti mädanema minna. Muld peaks olema vaid kergelt niiske. Selline kuivem algus aitab taimel talverežiimile üle minna.

Kastmine ja hooldus talvel

Talvel vajab tähtdoroteantus palju vähem vett kui suvel. Kasv on aeglane ja aurumine väiksem. Liigne kastmine on talvitamisel kõige sagedasem viga. Muld peab kastmiskordade vahel selgelt kuivemaks muutuma, kuid juurepall ei tohiks muutuda kivikõvaks.

Kastmisel antakse väike kogus vett otse mullale. Lehti ja võrseid ei ole vaja märjaks teha. Jahedas ruumis püsib niiskus kaua ning märjad taimeosad võivad soodustada seenprobleeme. Parem on kasta hommikupoolikul, et pindmine niiskus jõuaks päeva jooksul taanduda.

Talvel ei väetata taime tavaliselt üldse. Väetis ergutab kasvu ajal, mil valgust on vähe. See võib põhjustada nõrku, väljaveninud võrseid, mis kevadel tuleb nagunii eemaldada. Väetamisega alustatakse alles siis, kui kevadel on näha uut tugevat kasvu.

Talvituvat taime tuleb regulaarselt jälgida. Kui lehed muutuvad pehmeks ja muld on märg, tuleb kastmist vähendada ning kontrollida juuri. Kui taim kuivab liigselt ja lehed kortsuvad, võib anda väikese koguse vett. Tasakaal on kuivapoolne, kuid mitte täiesti hooletusse jäetud.

Kevadine äratamine ja alternatiiv seemnetega uuendamiseks

Kevadel, kui päevad pikenevad, saab taime järk-järgult aktiivsema hoolduse juurde tuua. Kastmist suurendatakse tasapisi, mitte järsku. Kui ilmub uus kasv, võib eemaldada talvel nõrgenenud või väljaveninud võrsed. See aitab taimel moodustada kompaktsema kuju.

Väetamisega alustatakse alles siis, kui taim on selgelt kasvama hakanud. Esimene väetis olgu nõrk ja õitsvatele taimedele sobiv. Liiga tugev toitmine kevadel võib nõrka talvitunud taime koormata. Samuti vajab taim rohkem valgust, enne kui ta suudab väetist hästi kasutada.

Enne õue viimist tuleb taim taas karastada. Talvitusruumist otse päikese kätte tõstmine võib põhjustada lehtede kõrvetust. Alguses sobib kaitstud varjulisem koht ja lühike õues viibimise aeg. Öökülmaohu korral tuleb taim kindlasti tagasi tuua.

Praktilise aianduse seisukohalt on seemnetest uuendamine sageli lihtsam ja kindlam. Noored taimed on tavaliselt kompaktsemad, tervemad ja õitsevad rikkalikumalt kui raskelt talvitunud vanad taimed. Talvitamine tasub ette võtta siis, kui soovitakse säilitada mõnda eriti meeldivat taime või katsetada. Tavapärase peenra- ja rõduistutuse jaoks annab kevadine uus külv enamasti parema tulemuse.