Tähtdoroteantuse istutamine ja paljundamine

Tähtdoroteantuse edukas kasvatamine algab õigest istutusajast, soojast kasvukohast ja kergest mullast. See suvelill on tundlik külma suhtes, kuid armastab päikest ning areneb kiiresti, kui juured saavad õhurikkas mullas vabalt kasvada. Paljundamine on tavaliselt kõige lihtsam seemnetega, kuid hoolikas külv ja noortaimede karastamine määravad suure osa hilisemast õitsemisest. Kui istutusetapp tehakse läbimõeldult, on kogu suvine hooldus märksa lihtsam.

Külviaeg ja seemnetest kasvatamine

Tähtdoroteantust kasvatatakse sageli ette seemnetest, sest nii saab õitsemist suve alguseks paremini ette valmistada. Külv tehakse tavaliselt varakevadel valgusküllases ruumis. Seemned on peened ja neid ei tohi liiga sügavale katta. Õrn mullapinnale vajutamine ja väga kerge kattekiht on enamasti piisav.

Külvimuld peab olema peen, puhas ja vett hästi läbilaskev. Liiga raske või toitainerikas muld võib noori tõusmeid nõrgestada. Niiskus peab olema ühtlane, kuid muld ei tohi muutuda läbimärjaks. Külvianumat on hea hoida soojas kohas, kus temperatuur püsib idanemiseks sobiv.

Pärast tärkamist vajavad taimed võimalikult palju valgust. Valguse puuduses venivad tõusmed kiiresti pikaks ja nõrgaks. Kui kevadpäike on napp, aitab lisavalgus kasvatada tugevamaid noortaimi. Samas tuleb vältida kinnist, liiga niisket keskkonda, kus tõusmepõletik võib kergesti levima hakata.

Noortaimi kastetakse ettevaatlikult, eelistatult alt või väga peene joana. Suured veepiisad võivad peenikesed varred pikali suruda. Kui taimedel on kujunenud esimesed pärislehed, võib neid vajadusel pikeerida. Pikeerimisel tuleb juuri käsitseda õrnalt, sest noor taim ei talu tugevat vigastamist.

Noortaimede karastamine ja istutamise ajastus

Enne õue istutamist tuleb tähtdoroteantuse noortaimi karastada. Toas või kasvuhoones kasvanud taimed ei ole harjunud otsese päikese, tuule ja öise jahedusega. Karastamine tähendab järkjärgulist harjutamist välitingimustega. Esialgu viiakse taimed õue vaid mõneks tunniks varjulisse ja kaitstud kohta.

Karastamisperiood võiks kesta vähemalt nädala, parem isegi kümme päeva. Iga päev võib õues viibimise aega pikendada ja valguskogust suurendada. Külmade ööde korral tuleb taimed kindlasti tuppa või kasvuhoonesse tagasi viia. Liiga kiire üleminek võib põhjustada lehtede kõrvetust, kasvupeetust ja hilisemat nõrka õitsemist.

Õue istutamise aeg saabub siis, kui öökülmaoht on möödas ja muld on piisavalt soojenenud. Tähtdoroteantus ei talu külma mulda sama hästi kui mõned vastupidavamad suvelilled. Kui istutada liiga vara, võib taim pikalt kiratseda. Hilisem, kuid soojem istutamine annab tihti parema tulemuse kui liiga varajane riskimine.

Istutuspäevaks sobib pilvine, kuid kuiv ilm või õhtupoolik. Tugev keskpäevapäike võib värskelt istutatud taimi liigselt koormata. Pärast istutamist kastetakse juurepall korralikult läbi. Seejärel lastakse mullal enne järgmist kastmist kergelt taheneda.

Istutuskaugus ja paigutus peenras

Tähtdoroteantus vajab piisavalt ruumi, et moodustada madal ja laiuv puhmas. Liiga tihe istutus takistab õhu liikumist ja suurendab haiguste riski. Samas ei tohiks taimi paigutada ka nii hõredalt, et õievaip jääb katkendlik. Sobiv kaugus sõltub sordist ja kasvukohast, kuid üldiselt toimib mõõdukas vahekaugus kõige paremini.

Peenras võib tähtdoroteantust kasutada esiservas, kiviktaimlas, nõlvakul või päikeselisel kuivemal alal. Ta näeb hea välja koos teiste madalate ja kuivust taluvate taimedega. Kõrgete naabrite ette istutades tuleb jälgida, et need ei varjutaks teda päeva kõige olulisemal ajal. Tähtdoroteantuse ilu tuleb esile siis, kui õied saavad päikeses täielikult avaneda.

Istutusauku ei ole vaja teha väga sügavaks, sest taimel on pigem pindmine ja õrn juurestik. Juurepall asetatakse samale sügavusele, kus ta kasvas potis või külvianumas. Liiga sügavale istutamine võib varre alumist osa kahjustada. Pärast istutamist surutakse muld õrnalt ümber juurepalli, et õhutaskud kaoksid.

Kui peenar on madal ja niiskust koguv, tasub teha kergelt tõstetud istutusala. Väike kõrgendus parandab äravoolu ja soojendab mulda kiiremini. Eriti kasulik on see savikamal pinnasel. Kiviktaimlas või kruusasemal pinnasel võib taim areneda üllatavalt hästi, kui esialgne juurdumine on korralik.

Paljundamine pistikute ja isekülvi abil

Kuigi tähtdoroteantust paljundatakse peamiselt seemnetega, võib proovida ka pistikpaljundust. Selleks valitakse terve, mitteõitsev või vähe õitsev võrsetipp. Pistik lõigatakse puhta terava tööriistaga ja alumised lehed eemaldatakse. Juurdumiseks sobib kerge, liivane ja mõõdukalt niiske substraat.

Pistikuid ei tohi hoida liiga märjas keskkonnas, sest mahlakad koed võivad kergesti mädanema minna. Niiskus peab toetama juurdumist, kuid õhk peab liikuma. Läbipaistev kate võib aidata niiskust hoida, kuid seda tuleb regulaarselt tuulutada. Kui pistik hakkab kasvatama uusi lehti, on juurdumine tõenäoliselt alanud.

Isekülv võib soojemates ja sobivates tingimustes mõnikord toimuda, kuid sellele ei tasu kindlalt loota. Jahedas kliimas ei pruugi seemned piisavalt valmida või talve üle elada. Kui soovitakse seemneid koguda, tuleb lasta osal õitel täielikult kuivada. Kogutud seemneid hoitakse kuivas, jahedas ja pimedas kohas.

Oma seemnete kasutamisel peab arvestama, et järglased ei pruugi alati emataimega täpselt sarnased olla. Eriti sordisegude puhul võib õievärv varieeruda. See võib olla puudus, kui soovitakse väga ühtlast istutust, kuid eelis, kui hinnatakse loomulikku värvimängu. Kindla tulemuse jaoks on parem kasutada kvaliteetseid värskeid seemneid.