Thunbergi kukerpuu talvitumine

Thunbergi kukerpuu on tuntud oma hea vastupidavuse poolest, sealhulgas ka talviste tingimuste suhtes, mis teeb temast usaldusväärse valiku Eesti kliimasse. Enamik selle liigi sorte on piisavalt külmakindlad, et taluda meie talvi ilma eriliste ettevalmistusteta, eriti kui nad on juba aias kohanenud ja kasvanud suuremaks. Siiski on oluline mõista, et noored, äsja istutatud taimed ning mõned eriti dekoratiivsed sordid võivad olla külma ja talviste ilmastikutingimuste suhtes tundlikumad. Korralik ettevalmistus sügisel aitab tagada, et ka kõige õrnemad isendid elavad talve edukalt üle ja alustavad kevadel jõudsalt uut kasvu. See ei nõua palju vaeva, kuid annab kindlustunde, et aia ilu on ka järgmisel hooajal tagatud.

Talveks valmistumine algab juba hilissuvel ja sügisel, mil on oluline lõpetada lämmastikku sisaldavate väetistega väetamine. Lämmastik soodustab uute võrsete kasvu, mis ei jõua enne külmade saabumist piisavalt puituda ja on seetõttu külmakahjustustele väga vastuvõtlikud. Selle asemel võib sügisel kasutada spetsiaalset sügisväetist, mis on rikas kaaliumi ja fosfori poolest. Need elemendid aitavad tugevdada taime kudesid, soodustavad juurestiku arengut ja parandavad üldist talvekindlust. Samuti tuleks sügise poole vähendada ka kastmist, et anda taimele signaal kasvuperioodi lõppemisest ja puhkeperioodiks valmistumisest.

Kui sügis on olnud erakordselt kuiv, on enne püsivate külmade saabumist soovitatav taime veel viimast korda põhjalikult kasta. See tagab, et maapinnas on piisavalt niiskust, millest taim saab talve jooksul vajadusel vett ammutada. Talvine kuivamine on sageli suurem oht kui külm ise, eriti igihaljaste taimede ja noorte põõsaste puhul. Külm tuul ja päike võivad taime maapealsest osast niiskust aurustada, samal ajal kui külmunud pinnas takistab juurtel vee kättesaamist, tekitades taimes veepuuduse.

Pärast maapinna kerget külmumist on kasulik multšida taime juurepiirkonda. Selleks sobib kuiv turvas, kompost, puulehed või koorepuru. 10-15 sentimeetri paksune multšikiht toimib isolatsioonina, kaitstes juuri sügava läbikülmumise ja suurte temperatuurikõikumiste eest. See on eriti oluline noorte taimede puhul, kelle juurestik ei ole veel nii sügavale arenenud. Kevadel, kui suurem külmaoht on möödas, tuleks osa multšist eemaldada, et pinnas saaks kiiremini soojeneda ja õhku läbi lasta.

Noorte taimede kaitsmine

Noored, esimesel või teisel aastal aias kasvavad Thunbergi kukerpuud on talviste kahjustuste suhtes kõige haavatavamad. Nende juurestik ei ole veel täielikult välja arenenud ja maapealne osa on õrnem. Seetõttu vajavad nad talvel veidi rohkem tähelepanu ja kaitset kui vanemad, juba kohanenud põõsad. Lisaks sügisesele korralikule kastmisele ja multšimisele on sageli vaja kaitsta ka taime maapealset osa.

Üks parimaid ja traditsioonilisemaid viise noorte taimede kaitsmiseks on kuuseokste kasutamine. Kuuseoksad tuleks asetada ümber taime ja selle peale, luues õhulise, kuid kaitsva kihi. See materjal on ideaalne, kuna see ei lase tekkida haudumist, kuid kaitseb taime külma ja kuivatava tuule ning ereda kevadpäikese eest, mis võib tekitada päikesepõletust. Samuti aitab kuuseokste alla kogunenud lumi luua täiendava soojustuskihi.

Alternatiivina kuuseokstele võib kasutada spetsiaalseid talvekatteloore või varjutuskangaid. Need materjalid tuleks asetada ümber taime ehitatud toestikule, et vältida kanga otsest kontakti taime okstega, mis võib põhjustada hõõrdumist ja niiskuse kogunemist. Oluline on valida materjal, mis laseb õhku läbi. Mitte mingil juhul ei tohi kasutada kilet, kuna see ei hinga, tekitab kondensvett ja võib soojemate ilmadega põhjustada taime haudumist ja seenhaiguste arengut.

Kattematerjalid tuleks paigaldada pärast esimeste püsivate külmade saabumist ja eemaldada kevadel järk-järgult, kui suurem öökülmaoht on möödas. Liiga varajane katmine soojal sügisel võib taime “ära petta” ja takistada talveks valmistumist, samas kui liiga hiline eemaldamine kevadel võib takistada uue kasvu algust ja soodustada haiguste teket katte all. Järk-järguline eemaldamine aitab taimel uuesti välistingimustega kohaneda.

Talvised ohud ja nende vältimine

Lisaks külmale on talvel ka teisi ohte, mis võivad Thunbergi kukerpuud kahjustada. Üks neist on lumekoorem. Raske ja märg lumi võib koguneda põõsa okstele ja murda neid oma raskuse all, rikkudes taime kuju ja tekitades haavandeid, mis on vastuvõtlikud haigustele. Selle vältimiseks on soovitatav pärast tugevat lumesadu lumi õrnalt okstelt maha raputada, kasutades näiteks harja. Samuti võib sügisel püstisema kasvukujuga sortide oksad nööriga kergelt kokku siduda, et muuta need lume raskusele vastupidavamaks.

Teine oht on talvine päikesepõletus, mis tekib sageli talve lõpus või varakevadel. Sel ajal on päike juba üsna intensiivne ja soojendab taime tumedat koort ja pungi, samal ajal kui ööd on veel külmad ja maapind külmunud. Suured temperatuurikõikumised päeval ja öösel võivad põhjustada koore lõhenemist ja pungade enneaegset puhkemist, mis seejärel külmuvad. Varjutuskanga või kuuseokste kasutamine aitab neid temperatuurikõikumisi leevendada ja kaitsta taime ereda päikese eest.

Jänesed ja teised metsloomad võivad talvel, kui toitu napib, samuti kukerpuu noori võrseid ja koort närida. See võib taime tõsiselt kahjustada, eriti noori istikuid. Kõige kindlam viis selle vältimiseks on paigaldada taime ümber traatvõrgust kaitse. Võrk peaks olema piisavalt kõrge, et loomad ei ulatuks üle selle ka paksu lumikatte korral, ja piisavalt tihe, et vältida näriliste läbipääsu. Samuti peaks võrk olema paigutatud taimest piisavale kaugusele, et loomad ei saaks läbi selle oksi närida.

Kevadine hooldus on samuti oluline osa edukast talvitumisest. Pärast lume sulamist ja talvekatete eemaldamist tuleks taim hoolikalt üle vaadata. Kõik talve jooksul murdunud, kuivanud või muul moel kahjustada saanud oksad tuleks teravate kääridega tagasi lõigata kuni terve puiduni. See sanitaarlõikus aitab ennetada haiguste levikut ja annab taimele puhta stardi uueks kasvuperioodiks.

Konteinertaimede talvitumine

Konteinerites või suurtes pottides kasvatatavate Thunbergi kukerpuude talvitumine nõuab erilist tähelepanu, kuna nende juurestik on külma suhtes palju haavatavam kui avamaal kasvavatel taimedel. Potis olev muld külmub läbi palju kiiremini ja sügavamalt kui maapind, mis võib põhjustada juurte täielikku hävimist. Seetõttu ei tohi konteinertaimi lihtsalt talveks õue jätta ilma igasuguse kaitseta.

Üks võimalus on viia konteiner talveks jahedasse, kuid külmavabasse ruumi, näiteks garaaži, keldrisse või kuuri, kus temperatuur püsib nulli lähedal. Ruum ei pea olema valgusküllane, kuna taim on puhkeseisundis. Talve jooksul tuleks mulda aeg-ajalt kontrollida ja vajadusel kergelt kasta, et vältida juurte täielikku kuivamist. Kevadel, kui suuremad külmad on möödas, tuleks taim järk-järgult taas õuetingimustega harjutada.

Kui sobivat hoiuruumi ei ole, võib konteineri maasse kaevata. Selleks kaevatakse aias potti mahutav auk ja asetatakse konteiner sinna sisse. Augu servad täidetakse mulla või turba ja lehtedega, mis aitavad isoleerida poti seinu. Taime maapealset osa võib täiendavalt kaitsta multši ja kuuseokstega. See meetod kasutab ära maapinna soojust, et kaitsta juuri läbikülmumise eest.

Kolmas võimalus on konteineri soojustamine. Poti võib asetada suuremasse kasti ja täita tühimikud isolatsioonimaterjaliga, näiteks kuivade lehtede, põhuga, saepuru või isegi mullikilega. Samuti võib poti mähkida mitme kihi katteloori või kotiriide sisse. Oluline on soojustada ka poti põhi, asetades selle näiteks penoplastplaadile. Taime maapealse osa kaitsmiseks kehtivad samad põhimõtted, mis avamaal kasvavate noorte taimede puhul.