Põleva armastuse talvitumine

Põlev armastus on tuntud oma hea külmakindluse poolest ja suudab enamikus kliimavöötmetes talve üle elada ilma suurema vaevata. See vastupidav püsik on kohastunud taluma madalaid temperatuure, kuid edukas talvitumine sõltub siiski mõnest olulisest tegurist, nagu taime vanus, kasvukoha tingimused ja talve karmus. Korralik ettevalmistus sügisel aitab taimel talvepuhkusele minna tugevana ja tagab, et ta tärkab kevadel taas jõuliselt. Talvine kaitse ei ole alati hädavajalik, kuid see võib oluliselt parandada taime ellujäämisvõimalusi eriti karmide talvedega piirkondades või noorte, äsja istutatud taimede puhul.

Talveks valmistumine ei alga mitte sügisel, vaid juba suvel ja kevadel. Terve, hästi toidetud ja korralikult hooldatud taim on talve tulekuks palju paremini ette valmistatud. Vältida tuleks hilissuvist väetamist, eriti lämmastikväetistega, mis soodustab õrna uue kasvu teket, mis on külmakahjustustele väga vastuvõtlik. Lase taimel pärast õitsemist ja tagasilõikust rahulikult oma kasvutsükkel lõpetada ja energiat juurtesse koguda.

Peamised ohud talvel on lisaks madalatele temperatuuridele ka liigne niiskus, kuivatavad tuuled ja korduvad külmumis-sulamistsüklid. Seisev vesi ja jää juurte ümber on põleva armastuse jaoks üks suurimaid vaenlasi, mis võib põhjustada juurte lämbumist ja mädanemist. Seetõttu on hea drenaažiga kasvukoht eduka talvitumise absoluutne eeldus. Sügisene ettevalmistus keskendubki peamiselt nende ohtude minimeerimisele.

Kuigi põlev armastus on vastupidav, ei tohiks tema talvekindlust pidada iseenesestmõistetavaks. Mõned lihtsad hooldusvõtted sügisel võivad oluliselt suurendada tema võimalusi mitte ainult talve üle elada, vaid ka järgmisel kevadel jõudsalt uut kasvu alustada. Järgnevalt anname ülevaate sammudest, mida saad ette võtta, et aidata oma põleval armastusel talveks valmistuda ja tagada tema pikaajaline ilu sinu aias.

Sügisene tagasilõikus

Üks olulisemaid samme põleva armastuse talveks ettevalmistamisel on sügisene tagasilõikus. See tuleks läbi viia pärast seda, kui esimesed tugevamad öökülmad on taime maapealse osa närtsitanud ja pruuniks muutnud. Tavaliselt on see aeg oktoobri lõpus või novembris, sõltuvalt piirkonna kliimast. Tagasilõikuse eesmärk on eemaldada surnud lehed ja varred, mis muidu jääksid talveks lagunema ja võiksid pakkuda peavarju haigustekitajatele ja kahjuritele.

Lõika kõik taime varred teravate aiakääridega tagasi maapinna lähedale, jättes alles vaid umbes 5-10 sentimeetri kõrgused tüükad. See aitab aial talvel puhtam ja korrastatum välja näha ning vähendab kevadise koristustöö mahtu. Samuti aitab see ennetada seenhaiguste, näiteks hallhallituse, levikut, mis võib niisketes talvetingimustes taimejäänustel vohama hakata. Korralik sügisene puhastus loob taimele paremad tingimused uueks kasvuks kevadel.

Pärast lõikamist on oluline koguda kõik eemaldatud taimeosad kokku ja need peenralt eemaldada. Kui taimed olid hooaja jooksul terved, võib lõigatud materjali kompostida. Kui aga taimel esines mõni seenhaigus, näiteks jahukaste, on turvalisem need jäänused põletada või prügikasti visata, et vältida haigustekitajate levikut komposti kaudu. See väike ettevaatusabinõu aitab vähendada haiguste kordumise ohtu järgmisel aastal.

Mõned aednikud eelistavad jätta püsikud sügisel lõikamata, et nende kuivanud varred ja seemnekuprad pakuksid talvises aias struktuuri ja silmailu ning toitu lindudele. Põleva armastuse puhul ei ole see aga alati parim lahendus, kuna tema varred kipuvad lume raskuse all lamanduma ja võivad tekitada inetut rägastikku. Seetõttu on enamikul juhtudel sügisene tagasilõikus siiski soovitatav, et tagada nii taime tervis kui ka aia esteetiline välimus.

Multšimine talvekaitseks

Pärast sügisest tagasilõikust on soovitatav katta taime alune ala multšikihiga, eriti külmemates piirkondades ja noorte taimede puhul. Multšimine on üks tõhusamaid viise, kuidas kaitsta taime juuri talviste ohtude eest. Multšikiht toimib isolaatorina, mis aitab hoida mulla temperatuuri stabiilsemana, kaitstes juuri nii sügava külma kui ka korduvate külmumis-sulamistsüklite eest. Viimased võivad juuri kahjustada ja taime maapinnast välja kergitada, mis on eriti ohtlik.

Parim aeg multšimiseks on hilissügisel, pärast seda, kui maapind on juba kergelt külmunud. Kui multšida liiga vara, kui maapind on veel soe, võib see meelitada ligi hiiri ja teisi närilisi, kes otsivad talveks pesa. Oodates esimeste külmadeni, vähendad seda riski. Laota taime ümber 5-10 sentimeetri paksune kiht kerget ja õhulist orgaanilist materjali. Sobivateks materjalideks on näiteks kuivad puulehed, põhk, männiokkad või koorepuru.

Oluline on vältida multši kuhjamist otse vastu taime juurekaela ehk kohta, kus varred mullast välja kasvavad. Kui see ala jääb niiske ja umbsesse keskkonda, võib see soodustada kroonimädaniku teket, mis on taimele surmav. Jäta taime keskosa ümber väike vaba ring, et tagada piisav õhuringlus. Multš peaks katma juurte piirkonna, mis ulatub taime keskosast veidi kaugemale.

Kevadel, kui ilmad soojenevad ja suurem külmaoht on möödas, tuleks talvine multšikiht ettevaatlikult eemaldada või laiali hajutada. See võimaldab maapinnal kiiremini soojeneda ja laseb uutel võrsetel vabalt tärgata. Kui kasutasid multšiks komposti või kõdunenud lehti, võid osa sellest jätta alles ja segada kergelt pinnasesse, et rikastada mulda toitainetega uueks hooajaks. Õigeaegne multši eemaldamine on sama oluline kui selle paigaldamine.

Erilist tähelepanu vajavad noored taimed

Noored, samal aastal istutatud põleva armastuse taimed on talviste tingimuste suhtes tundlikumad kui vanemad ja väljakujunenud isendid. Nende juurestik ei ole veel nii sügavale ja laiale arenenud, mistõttu on nad vastuvõtlikumad külmale ja pinnase liikumisele. Seetõttu vajavad noored taimed peaaegu alati esimestel talvedel hoolikamat kaitset, isegi piirkondades, kus täiskasvanud taimed talvituvad probleemideta.

Lisaks tavapärasele multšimisele võib noorte taimede kaitsmiseks kasutada kuuseoksi. Pärast maapinna külmumist aseta mõned kuuseoksad risti-rästi üle taime asukoha. Kuuseoksad aitavad püüda lund, mis on parim looduslik isolaator. Lumekihi all püsib temperatuur stabiilsem ja tunduvalt kõrgem kui õhutemperatuur, pakkudes juurtele suurepärast kaitset. Samuti kaitsevad oksad taime varakevadise ereda päikese ja kuivatavate tuulte eest.

On oluline tagada, et noored taimed läheksid talvele vastu piisavalt niiske pinnasega. Kui sügis on olnud kuiv, kasta taimi enne püsivate külmade saabumist põhjalikult. Niiske muld külmub aeglasemalt ja kaitseb juuri paremini kui kuiv ja pude muld. See sügisene kastmine on eriti oluline just noorte taimede puhul, et nad ei kannataks talvel kuivuse all.

Kevadel, kui eemaldad talvekatte, ole noorte taimedega eriti ettevaatlik. Kontrolli, kas talv on taime maapinnast välja kergitanud. Kui jah, siis vajuta taim koos ümbritseva mullaga õrnalt tagasi oma kohale. Uute võrsete ilmumine on parim märk sellest, et taim on talve edukalt üle elanud. Esimesel kevadel pärast istutamist väldi tugevat väetamist, lase taimel rahulikult oma juurestikku edasi arendada.

Talvitumine konteinerites

Põleva armastuse kasvatamine konteinerites on võimalik, kuid see seab talvitumisele suuremaid väljakutseid. Konteineris olev muld ja taime juured on palju rohkem avatud külmale kui peenras kasvades. Konteiner külmub igast küljest läbi, mis tähendab, et juured puutuvad kokku palju madalamate temperatuuridega kui maapinnas. Seetõttu vajavad potis kasvatatavad taimed talveks kindlasti täiendavat kaitset.

Üks võimalus on viia konteiner talveks jahedasse, kuid külmavabasse ruumi, näiteks garaaži, keldrisse või kuuri. Ruum ei pea olema valgusküllane, kuna taim on puhkeseisundis. Oluline on aeg-ajalt kontrollida mulla niiskust ja kasta minimaalselt, vaid nii palju, et muld täielikult läbi ei kuivaks. Liigne niiskus talvises hoiuruumis on sama ohtlik kui õues, põhjustades mädanikke.

Kui taime siseruumidesse viimine ei ole võimalik, tuleb konteiner õues isoleerida. Selleks võib poti mässida mullikilesse, kotiriidesse või spetsiaalsesse termokattesse. Eriti oluline on isoleerida poti küljed ja põhi. Aseta pott maapinnast kõrgemale, näiteks puuklotsidele, et vältida külma maapinnaga otsekontakti. Samuti võib poti kaevata maha peenrasse või kompostihunnikusse, mis pakub suurepärast looduslikku isolatsiooni.

Teine meetod on grupeerida mitu konteinerit kokku hoone seina äärde, mis pakub kaitset tuule eest. Tühimikud pottide vahel võib täita kuivade lehtede või põhuga, et luua täiendav isolatsioonikiht. Taime maapealne osa tuleks samuti tagasi lõigata ja pind katta multšiga, nagu peenras kasvatades. Konteineris talvitumine nõuab rohkem pingutust, kuid õigete võtetega on see täiesti teostatav.