Forssaia kastmine ja väetamine

Forssaia on tuntud oma vastupidavuse ja vähenõudlikkuse poolest, kuid nagu iga elusorganism, vajab ka tema elujõulisuse ja ilu säilitamiseks piisavalt vett ja toitaineid. Õige kastmisrežiimi ja tasakaalustatud väetamisega on võimalik tagada mitte ainult taime hea tervis, vaid ka märkimisväärselt rikkalikum ja erksam õitsemine. Kuigi forsüütia suudab lühiajaliselt taluda nii põuda kui ka toitainevaest pinnast, mõjutab pikaajaline hooletusse jätmine paratamatult tema kasvu ja dekoratiivsust. Seetõttu on oluline mõista taime vajadusi erinevatel eluetappidel ja pakkuda talle just seda, mida ta vajab, et särada täies hiilguses igal kevadel.

Äsja istutatud noored forsüaitiapõõsad vajavad eriti hoolikat ja regulaarset kastmist. Nende juurestik on veel vähearenenud ega ulatu sügavamatesse, niiskematesse mullakihtidesse. Seetõttu on nad eriti tundlikud kuivamise suhtes. Esimesel kasvuaastal pärast istutamist tuleks taime kasta vähemalt kord nädalas, kuumade ja kuivade ilmadega isegi sagedamini. Kastmine peaks olema põhjalik, et vesi jõuaks sügavamale juurte juurde, mitte ei niisutaks ainult mulla pealmist kihti. Üks korralik sügavuti kastmine on palju tõhusam kui mitu pinnapealset uhtmist.

Juba hästi juurdunud ja vanemad forsüaitiapõõsad on märksa põuakindlamad. Nende ulatuslik juurestik suudab hankida vett ka sügavamatest mullakihtidest, mistõttu ei vaja nad nii sagedast kastmist. Siiski ei tohiks neidki pikkadel kuivaperioodidel unustada. Kui vihma ei ole sadanud mitu nädalat ja lehed hakkavad närbumise märke ilmutama, on aeg taime korralikult kasta. Eriti oluline on tagada piisav niiskus suve teisel poolel, mil taim hakkab moodustama järgmise aasta õiepungi. Põud sel perioodil võib oluliselt vähendada järgmise kevade õite hulka.

Kastmisel on oluline vältida lehtede ja õite märjaks tegemist, eriti õhtusel ajal. Niisked lehed on vastuvõtlikumad seenhaigustele, näiteks jahukastele. Vett tuleks suunata otse juurepiirkonda, põõsa alla. Parim aeg kastmiseks on varahommikul, siis jõuab taim vee päeva jooksul ära kasutada ja lehestikule sattunud veepiisad jõuavad enne õhtut ära kuivada. Hea drenaažiga pinnas on samuti oluline, sest seisev vesi võib põhjustada juurte lämbumist ja mädanemist, mis on taimele kahjulikumgi kui lühiajaline põud.

Multši kasutamine on suurepärane viis mullaniiskuse hoidmiseks ja kastmisvajaduse vähendamiseks. 5–10 sentimeetri paksune kiht orgaanilist multši, näiteks koorepuru, komposti või põhku, laotatuna ümber põõsa, takistab vee kiiret aurustumist mullapinnast. Lisaks aitab multš hoida mulla temperatuuri stabiilsemana ja pärsib umbrohu kasvu, mis konkureeriks forsüütia vee ja toitainete pärast. Aja jooksul lagunedes rikastab orgaaniline multš ka mulda, parandades selle struktuuri ja viljakust.

Väetamise põhitõed

Forssaia ei ole toitainete suhtes eriti nõudlik, kuid optimaalseks kasvuks ja rikkalikuks õitsemiseks on soovitatav teda regulaarselt väetada. Väetamisvajadus sõltub suuresti mulla viljakusest. Kui põõsas on istutatud rammusasse aiamulda, mis on rikastatud kompostiga, ei pruugi see esimestel aastatel lisaväetist vajadagi. Liivasel või toitainevaesel pinnasel kasvades on aga iga-aastane väetamine hädavajalik. Väetamisega tuleks olla ettevaatlik, sest ka üleväetamine võib taimele kahju teha.

Parim aeg forsüütia põhiväetamiseks on varakevadel, enne kasvuperioodi algust. See annab taimele vajaliku toitainete tõuke uute võrsete kasvatamiseks ja õitsemiseks valmistumiseks. Sobib hästi tasakaalustatud NPK (lämmastik, fosfor, kaalium) suhtega kompleksväetis, näiteks vahekorras 10-10-10. Väetisegraanulid tuleks laotada ühtlaselt ümber põõsa võraalusele pinnale, vältides kontakti tüvega, ja seejärel kergelt mulda segada või kasta, et toitained hakkaksid lahustuma ja jõuaksid juurteni.

Oluline on vältida liigse lämmastikväetise kasutamist. Lämmastik soodustab küll lopsakat lehtede ja varte kasvu, kuid teeb seda õitsemise arvelt. Kui forsüütia kasvatab palju rohelist massi, kuid õitseb vähe, on see sageli märk liigsest lämmastikust mullas. Sellisel juhul tuleks kasutada fosfori- ja kaaliumirikkamat väetist, mis soodustab just õiepungade moodustumist ja arengut. Fosfor on oluline juurestiku arenguks ja õitsemiseks, kaalium aga tugevdab taime vastupanuvõimet haigustele ja keskkonnastressile.

Pärast õitsemist võib taimele anda teise, väiksema koguse väetist, et toetada uute võrsete kasvu, millele arenevad järgmise aasta õiepungad. Sügisel ei ole forsüütiat enam lämmastikväetistega soovitatav turgutada, kuna see võib soodustada uute võrsete kasvu, mis ei jõua enne talve puituda ja saavad talvel külmakahjustusi. Hilissügisel võib aga põõsa ümber laotada kihi komposti või kõdunenud sõnnikut, mis laguneb aeglaselt ja rikastab mulda järgmiseks kevadeks.

Orgaanilised väetised ja mullaparandus

Orgaanilised väetised on forsüütiale suurepärane ja loodussõbralik valik. Kompost, kõdunenud sõnnik, lehemuld või puutuhk ei varusta taime mitte ainult tasakaalustatud toitainetega, vaid parandavad ka oluliselt mulla struktuuri. Orgaanilise aine lisamine muudab raske savimulla kobedamaks ja paremini õhustatuks ning liivase mulla paremini niiskust hoidvaks. See loob soodsa keskkonna kasulikele mikroorganismidele, mis aitavad toitaineid taimele omastatavaks muuta.

Kompost on üks parimaid orgaanilisi väetisi, mida forsüütiale anda. Seda võib laotada paksu kihina ümber põõsa igal kevadel. Kompost vabastab toitaineid aeglaselt ja pika aja jooksul, mistõttu puudub üleväetamise oht. Lisaks toimib see ka multšina, hoides niiskust ja pärssides umbrohtu. Korralikult laagerdunud kompost sisaldab kõiki taimele vajalikke makro- ja mikroelemente tasakaalustatud kujul.

Kõdunenud sõnnik on samuti väga toitainerikas orgaaniline väetis. Oluline on kasutada ainult hästi laagerdunud sõnnikut, kuna värske sõnnik on liiga kange ja võib taime juuri “põletada”. Sõnnikut on kõige parem mulda segada sügisel või laotada varakevadel ümber põõsa. See on eriti rikas lämmastiku poolest, mistõttu tuleks sellega olla mõõdukas, et mitte pärssida õitsemist.

Puutuhk on hea kaaliumi ja mikroelementide allikas. Kaalium tugevdab taime kudesid ja muudab selle vastupidavamaks haigustele ja talvekülmadele. Puutuhka tuleks kasutada mõõdukalt, kuna see on aluseline ja võib muuta mulla pH-taset liiga kõrgeks. Forssaia eelistab neutraalset kuni kergelt happelist pinnast. Tuhka on kõige parem laotada varakevadel kerge kihina ümber põõsa ja seejärel mulda segada.

Spetsiifilised toitainete puuduse sümptomid

Kuigi forsüütia on vastupidav, võib toitainevaeses pinnases kasvades ilmneda teatud puudushaiguste sümptomeid. Nende äratundmine aitab õigeaegselt reageerida ja taimele vajalikku abi anda. Kõige levinum on lämmastikupuudus, mis väljendub aeglases kasvus ja kahvatutes, kollakates lehtedes. Eriti vanemad, alumised lehed muutuvad kollaseks, samal ajal kui noored lehed jäävad roheliseks. Sellisel juhul aitab tasakaalustatud kompleksväetise või lämmastikurikka orgaanilise väetise andmine.

Fosforipuudus on haruldasem, kuid võib samuti esineda. Selle tunnuseks on kängunud kasv ning lehtede muutumine sinakasroheliseks või isegi lillakaks. Fosfor on eriti oluline juurte arenguks ja õitsemiseks. Fosforipuuduse leevendamiseks võib kasutada spetsiaalseid fosforirikkaid väetisi või näiteks kondijahu, mis on hea orgaaniline fosforiallikas.

Kaaliumipuudus avaldub tavaliselt lehtede servade ja tippude kuivamises ja pruuniks muutumises, samal ajal kui lehe keskosa jääb roheliseks. Kaalium on oluline taime veemajanduse reguleerimisel ja vastupanuvõime tagamisel. Puuduse korral aitab kaaliumirikka väetise, näiteks kaaliumsulfaadi või puutuha lisamine.

Rauapuudus ehk kloroos on samuti võimalik, eriti liiga aluselises pinnases kasvavatel taimedel. Selle tunnuseks on noorte lehtede muutumine kollaseks, samal ajal kui leherood jäävad tumeroheliseks. Aluseline muld takistab raua omastamist taime poolt. Probleemi lahendamiseks võib kasutada spetsiaalseid rauakelaate sisaldavaid väetisi, mida antakse kas lehtede kaudu pritsides või mulda kastes. Samuti aitab mulla happesuse alandamine näiteks turba või okaspuumultši lisamisega.

Konteineris kasvatatava forsüütia kastmine ja väetamine

Forssaia kasvatamine konteineris või suures potis on suurepärane võimalus nautida selle kevadist õiteilu ka terrassil või rõdul. Konteineris kasvatamine esitab aga kastmisele ja väetamisele erinõudeid. Potimuld kuivab läbi palju kiiremini kui avamaa pinnas, eriti päikesepaistelise ja tuulise ilmaga. Seetõttu vajab konteineris kasvav forsüütia regulaarset ja sagedast kastmist, suvel sageli isegi iga päev. Oluline on kontrollida mulla niiskust sõrmega ja kasta kohe, kui pealmine kiht tundub kuiv.

Väetamine on konteinertaimede puhul samuti kriitilise tähtsusega. Potis on mullamaht piiratud ja toitained uhutakse regulaarse kastmisega kiiresti välja. Kasvuperioodil, kevadest kuni suve keskpaigani, tuleks forsüütiat väetada iga kahe kuni nelja nädala tagant vedela kompleksväetisega. Sobib ka pikaajalise toimega väetisegraanulite segamine mulda istutamise ajal või kevadel. Sügisel tuleks väetamine lõpetada, et taim saaks talveks valmistuda.

Konteineri valikul tuleks eelistada piisavalt suurt anumat, et juurestikul oleks ruumi areneda. Mida suurem on pott, seda rohkem mahutab see mulda ja niiskust ning seda stabiilsemad on tingimused taime jaoks. Konteineri põhjas peavad kindlasti olema drenaažiavad, et liigne vesi saaks vabalt välja voolata ja vältida juurte mädanemist. Iga paari aasta tagant tuleks forsüütia ümber istutada värskesse, toitainerikkasse mulda ja vajadusel valida veidi suurem pott.

Talveks vajab konteineris kasvav forsüütia erilist kaitset. Juurestik on potis külma suhtes palju haavatavam kui avamaal. Konteiner tuleks mässida soojustusmaterjali, näiteks mullikile või pakasekaitsekanga sisse, või viia jahedasse, kuid külmavabasse ruumi, näiteks garaaži või keldrisse. Samuti on oluline kaitsta taime talvise päikese ja tuule eest. Talvel tuleks taime kasta harva, vaid niipalju, et muld täielikult läbi ei kuivaks.

_{📷  Flickr / Szerző: Maja Dumat / Licence: CC BY 2.0}