Forssaia haigused ja kahjurid

Kuigi forsüütia on tuntud oma tugeva tervise ja vastupidavuse poolest, ei ole ta siiski täielikult immuunne haiguste ja kahjurite rünnakutele. Enamasti on probleemide tekkepõhjuseks taimele ebasobivad kasvutingimused, mis nõrgestavad tema loomulikku vastupanuvõimet. Näiteks liigniiskus, halb õhuringlus, valguse puudus või toitainete vaegus võivad muuta põõsa vastuvõtlikuks mitmesugustele patogeenidele. Ennetamine on alati parim kaitsestrateegia, seega on oluline tagada forsüütiale optimaalsed tingimused ja teostada regulaarset hooldust. Järgnevalt anname ülevaate levinumatest haigustest ja kahjuritest, mis võivad forsüütiat ohustada, ning jagame nõuandeid nende ennetamiseks ja tõrjeks.

Üks levinumaid seenhaigusi, mis forsüütiat kimbutada võib, on jahukaste. Selle haiguse tunneb ära valge, jahutaolise kirme järgi, mis katab lehti, noori võrseid ja mõnikord ka õisi. Kuigi jahukaste tavaliselt taime ei tapa, rikub see oluliselt tema dekoratiivset välimust ja võib tugeva nakkuse korral pärssida fotosünteesi, muutes taime nõrgemaks. Haigus levib eriti soojade päevade ja jahedate niiskete öödega, mis on tüüpilised suve teisele poolele. Tihe, umbne põõsas on jahukastele eriti vastuvõtlik.

Jahukaste ennetamiseks on kõige olulisem tagada hea õhuringlus põõsa sees ja ümber. See tähendab, et põõsast tuleks regulaarselt harvendada, eemaldades sissepoole kasvavad, ristuvad ja liigsed oksad. Samuti tuleks vältida forsüütia istutamist liiga tihedalt teiste taimede kõrvale. Kastmisel tuleks vett suunata otse juurtele ja vältida lehtede märjaks tegemist, eriti õhtuti. Kui haigus on juba ilmnenud, tuleks esimesed nakatunud lehed ja oksad kohe eemaldada ja hävitada, et vältida edasist levikut.

Tugevama jahukaste nakkuse korral võib kasutada keemilisi või looduslikke tõrjevahendeid. Looduslikest vahenditest on levinud näiteks söögisooda lahus (1 supilusikatäis soodat, paar tilka nõudepesuvahendit ja 1 liiter vett), millega pritsitakse taime lehti. Aianduspoodides on saadaval ka spetsiaalseid fungitsiide jahukaste tõrjeks. Pritsimist tuleks korrata vastavalt pakendi juhistele, tavaliselt 7–10-päevaste intervallidega, kuni haigustunnused on kadunud.

Teine seenhaigus, mis võib forsüütiat tabada, on lehelaiksus. See avaldub tumedate, sageli kollase äärisega laikudena lehtedel. Aja jooksul võivad laigud suureneda ja kokku sulada, põhjustades lehtede enneaegset kolletumist ja varisemist. Sarnaselt jahukastele soodustab ka lehelaiksuse levikut niiske ja soe ilm. Ennetusmeetmed on samad: hea õhuringluse tagamine ja lehtede märjaks tegemise vältimine. Haigestunud lehed tuleks kokku korjata ja hävitada, et vähendada haigustekitajate hulka järgmiseks aastaks.

Bakterhaigused ja nende tõrje

Lisaks seenhaigustele võivad forsüütiat ohustada ka bakterhaigused, millest üks tõsisemaid on oksapõletik. See on ohtlik haigus, mida põhjustab bakter Erwinia amylovora, kuid forsüütia puhul võivad sarnaseid sümptomeid põhjustada ka teised bakterid, näiteks Pseudomonas syringae. Haiguse tunnuseks on noorte võrsete ja õite kiire närbumine, pruuniks ja mustaks muutumine. Haigestunud oksad näevad välja justkui põletatud ja nende tipud koolduvad sageli kepikujuliselt allapoole.

Oksapõletiku levikut soodustab soe ja niiske ilm, eriti õitsemise ajal. Bakterid levivad vihmapiiskade, putukate ja saastunud aiatööriistade kaudu. Kõige tõhusam tõrjemeede on haigestunud okste kohene ja radikaalne eemaldamine. Oksad tuleb lõigata tagasi vähemalt 20–30 sentimeetrit allpool nähtavat kahjustust, kuni terve puiduni. Pärast iga lõiget tuleb lõikeriistad (oksakäärid, saag) desinfitseerida piirituse, desinfitseerimisvahendi või 10% valgendi lahusega, et vältida haiguse edasikandmist.

Äralõigatud haiged oksad tuleb kohe põletada või sügavale maha matta, neid ei tohi jätta aeda vedelema ega komposti panna. Kuna oksapõletiku vastu tõhusat keemilist ravi ei ole, on ennetamine ja kiire reageerimine äärmiselt olulised. Vältida tuleks taime liigset lämmastikuga väetamist, kuna lopsakad noored võrsed on haigusele vastuvõtlikumad. Samuti tuleks vältida mehaanilisi vigastusi, mis võivad olla bakteritele sissepääsuteeks.

Teine võimalik bakteriaalne probleem on juurepõletik, mida soodustab liigniiske ja halvasti õhustatud pinnas. See põhjustab juurte mädanemist, mille tulemusena taim närbub, lehed kolletuvad ja kasv peatub. Rasketel juhtudel võib see viia taime hukkumiseni. Ennetamiseks on kriitilise tähtsusega tagada hea drenaažiga istutuskoht. Kui kahtlustatakse juurepõletikku, tuleks taime kastmist piirata ja lasta mullal taheneda. Raskelt kahjustunud taim on paraku sageli vaja hävitada, et vältida haiguse levikut.

Kahjurid ja nende tõrje

Forssaia on kahjurite suhtes üsna vastupidav, kuid aeg-ajalt võivad teda siiski rünnata mõned putukad. Kõige sagedasemad külalised on lehetäid, kes kogunevad kolooniatena noorte võrsete tippudesse ja lehtede alumisele küljele. Nad imevad taimemahla, põhjustades lehtede keerdumist, kolletumist ja kasvu pidurdumist. Lehetäid eritavad ka kleepuvat ainet, nn mesikastet, mis soodustab musta tahmliku seene arengut lehtedel.

Lehetäide tõrjeks on mitmeid võimalusi. Väiksema koloonia puhul piisab sageli nende maha pesemisest tugeva veejoaga. Samuti on tõhusaks ja loodussõbralikuks vahendiks rohelise seebi või nõudepesuvahendi lahus (1-2 supilusikatäit 1 liitri vee kohta), millega taime pritsitakse. Oluline on pritsida ka lehtede alumisi külgi, kus lehetäid peamiselt asuvad. Looduslikud vaenlased, nagu lepatriinud ja kiilassilmad, aitavad samuti lehetäide arvukust kontrolli all hoida.

Teine võimalik kahjur, eriti kuivadel ja kuumadel suvedel, on kedriklest. Need on väga väikesed ämblikulaadsed, keda palja silmaga on raske märgata. Nende kohalolule viitavad peened võrgendid lehtede ja okste vahel ning lehtede muutumine täpiliseks, kollakaks või pronksjaks. Kedriklestad imevad samuti taimemahla, nõrgestades taime. Kuna neile ei meeldi niiskus, aitab taime regulaarne veega piserdamine nende levikut ennetada.

Tugevama kedriklesta ründe korral võib kasutada spetsiaalseid akaritsiide ehk lestatõrjevahendeid. Looduslikest vahenditest on abi rapsiõli baasil valmistatud pritsimislahustest, mis lämmatavad lestad. Oluline on alustada tõrjet võimalikult vara, enne kui kahjurid on jõudnud massiliselt paljuneda. Regulaarne taime ülevaatus aitab probleeme varakult avastada ja neile kiiresti reageerida.

Muud füsioloogilised probleemid

Lisaks haigustele ja kahjuritele võivad forsüütiat vaevata ka mitmesugused füsioloogilised probleemid, mis on tingitud ebasobivatest keskkonnatingimustest. Üks levinumaid muresid on õitsemise puudumine või vähesus. Sellel võib olla mitu põhjust. Kõige sagedamini on põhjuseks vale lõikusaeg – kui põõsast lõigatakse sügisel või talvel, eemaldatakse ka õiepungad, mis on moodustunud eelmise suve võrsetele. Forsüütiat tuleb alati lõigata kohe pärast õitsemist.

Teine õitsemise puudumise põhjus võib olla valgusevaegus. Varjulises kohas kasvades suunab taim oma energia lehtede ja pikkade võrsete kasvatamisse, et valguse poole püüelda, ning õiepungi moodustub vähe. Samuti võib õitsemist pärssida liigne lämmastikväetis, mis soodustab lehemassi kasvu õite arvelt. Ka hiliskevadised öökülmad võivad juba arenenud õiepungi kahjustada, mille tulemusena taim küll lehtib, kuid ei õitse.

Päikesepõletus on probleem, mis võib tekkida talve lõpus või varakevadel, kui intensiivne päike soojendab taime koort, kuid öösel langeb temperatuur taas tugevalt alla nulli. Suured temperatuurikõikumised võivad põhjustada koore lõhenemist, eriti taime lõunaküljel. See omakorda loob sissepääsutee haigustekitajatele. Noorte taimede tüvesid võib selle vältimiseks kaitsta spetsiaalse tüvevalgendi või valge kattelooriga.

Talvekahjustused on samuti sagedased, eriti karmidel talvedel. Kahjustada võivad saada nii õiepungad, mis on vähem külmakindlad, kui ka noored, puitumata võrsed. Tulemuseks on see, et põõsa alumine, lumega kaetud osa õitseb, kuid ülemised oksad on raagus. Talvekahjustuste vähendamiseks tuleks valida oma piirkonda sobiva külmakindlusega sort ning vältida sügisest lämmastikväetistega väetamist. Kevadel tuleks kõik külmunud ja kuivanud oksad välja lõigata.

Ennetus kui parim kaitse

Kõige tõhusam viis forsüütia tervise tagamiseks on ennetustöö. Terve ja tugev taim, mis kasvab talle sobivates tingimustes, on haigustele ja kahjuritele palju vastupidavam. Seega on esmatähtis valida forsüütiale õige kasvukoht – päikeseline, tuulte eest kaitstud ja hea drenaažiga. Mulla kvaliteeti saab parandada orgaanilise aine, näiteks komposti lisamisega.

Regulaarne ja õigeaegne lõikus on teine oluline ennetav meede. Vanade ja tihedalt kasvavate okste eemaldamine tagab hea õhuringluse põõsa sees, mis vähendab oluliselt seenhaiguste riski. Samuti hoiab see põõsa noore ja elujõulisena. Lõikeriistad peaksid alati olema teravad ja puhtad, et vältida taime vigastamist ja haiguste levikut.

Tasakaalustatud kastmine ja väetamine aitavad hoida taime tugevana. Tuleks vältida nii läbikuivamist kui ka liigniiskust. Väetamisel tuleks eelistada tasakaalustatud või fosfori- ja kaaliumirikkaid väetisi ning vältida liigset lämmastikku. Orgaanilised väetised on suurepärane valik, kuna need parandavad ka mulla tervist.

Aia üldine puhtus on samuti oluline. Sügisel tuleks põõsa alt kokku korjata langenud lehed ja muu taimepraht, kuna seal võivad talvituda haigustekitajad ja kahjurite munad. Regulaarne aia ja taimede inspekteerimine aitab probleeme varakult avastada, mil nendega tegelemine on palju lihtsam ja tõhusam. Hoolitsetud ja armastatud taim on terve taim.

_{📷  Flickr / Szerző: Maja Dumat / Licence: CC BY 2.0}