Sidrunmelissi istutamine ja paljundamine
Sidrunmelissi, tuntud ka oma ladinakeelse nime Melissa officinalis järgi, istutamine ja paljundamine on aiandushuvilistele meeldivalt lihtne ülesanne, mis pakub rohkelt võimalusi selle aromaatse ja kasuliku ürdi levitamiseks. See mitmeaastane taim on hinnatud oma erksa sidrunilõhna ja -maitse poolest, leides laialdast kasutust nii kulinaarias kui ka rahvameditsiinis. Tänu oma vähenõudlikkusele ja kohanemisvõimele sobib sidrunmeliss kasvatamiseks nii algajatele kui ka kogenud aednikele. Eduka kasvatamise aluseks on õigete istutusvõtete tundmine ning sobivate paljundusmeetodite valimine, mis tagavad taimede tugeva kasvu ja rikkaliku lehesaagi.
Enne istutamise juurde asumist on oluline valida taimele sobiv kasvukoht. Sidrunmeliss eelistab päikesepaistelist kuni poolvarjulist asukohta ning viljakat, hästi kuivendatud pinnast. Kuigi taim on üsna leplik ja kasvab ka kehvemates tingimustes, mõjutab kasvukoha kvaliteet otseselt lehtede aroomi intensiivsust ja taime üldist elujõudu. Istutustöid on kõige parem teha kevadel pärast viimaste öökülmade möödumist, mis annab taimele piisavalt aega juurdumiseks ja kohanemiseks enne suvekuumust.
Paljundamiseks on sidrunmelissi puhul mitu levinud ja tõhusat meetodit: seemnetega, pistikutega ja puhmiku jagamise teel. Igal meetodil on oma eelised ja sobivus sõltub aedniku eelistustest, ajalistest võimalustest ja olemasolevast taimmaterjalist. Seemnetest kasvatamine on hea viis suurema hulga taimede saamiseks, samas kui pistikute võtmine ja puhmiku jagamine on kiirem ja kindlam viis olemasoleva sordiomadustega taime paljundamiseks. Nende tehnikate valdamine võimaldab sidrunmelissi aias hõlpsalt laiendada või sõpradele ja naabritele jagada.
Oluline on meeles pidada, et sidrunmeliss on tuntud oma kalduvuse poolest agressiivselt levida nii maa-aluste risoomide kui ka isekülvi teel. Seetõttu tuleks juba istutamisel mõelda selle leviku piiramisele, kasutades näiteks juuretõkkeid või kasvatades taime konteinerites. Kontrollitud tingimustes kasvades pakub sidrunmeliss aednikule palju rõõmu oma lopsaka lehestiku, meeldiva aroomi ja tolmeldajaid ligi meelitavate õitega, ilma et muutuks tülikaks umbrohuks. Järgnevates peatükkides anname põhjaliku ülevaate igast istutus- ja paljundusetapist.
Istutamine seemnetest
Sidrunmelissi kasvatamine seemnetest on kulutõhus viis alustamiseks, eriti kui soovitakse kasvatada suuremat kogust taimi. Seemneid võib külvata otse avamaale või alustada taimede ettekasvatamisega siseruumides. Otsekülvi avamaale tuleks teha kevadel, kui öökülmaoht on möödas ja muld on piisavalt soojenenud, tavaliselt mai lõpus või juuni alguses. Külvamiseks tuleks valida päikesepaisteline või poolvarjuline kasvukoht ning valmistada ette peenar, kobestades mulla ja eemaldades umbrohu.
Seemned on väga väikesed ja vajavad idanemiseks valgust, seega ei tohiks neid sügavale mulda matta. Piisab, kui seemned raputada ühtlaselt mulla pinnale ja seejärel kergelt rehitseda või õhukese mullakihiga (umbes 0,5 cm) katta. Pärast külvamist tuleks peenart ettevaatlikult piserdada, et mitte seemneid minema uhta, ning hoida muld kuni tärkamiseni ühtlaselt niiske. Idanemine võtab tavaliselt aega 10 kuni 20 päeva, sõltuvalt ilmastikutingimustest ja mulla temperatuurist.
Taimede ettekasvatamine siseruumides annab varasema saagi ja tugevamad taimed. Seemned tuleks külvata külvikassettidesse või väikestesse pottidesse umbes 6-8 nädalat enne viimast oodatavat öökülma. Kasutada tuleks kvaliteetset külvimulda ning külvata seemned samamoodi pinnapealselt nagu avamaal. Külvinõud tuleks katta kile või klaasiga, et hoida kõrget niiskustaset, ning asetada sooja ja valgusküllasesse kohta. Ideaalne idanemistemperatuur on umbes 20°C.
Pärast seemikute tärkamist tuleb kate eemaldada ja tagada taimedele piisavalt valgust, vajadusel kasutades lisavalgustust, et vältida nende väljavenimist. Kui seemikutel on arenenud paar pärislehte, tuleks nad pikeerida suurematesse pottidesse. Enne taimede lõplikku avamaale istutamist on oluline neid järk-järgult välistingimustega harjutada ehk karastada. Selleks tuleks taimi paari nädala vältel iga päev mõneks tunniks õue viia, pikendades õuesoleku aega järk-järgult.
Paljundamine pistikutega
Pistikute võtmine on kiire ja usaldusväärne meetod sidrunmelissi paljundamiseks, mis tagab emataimega identsete omadustega uued taimed. See on eriti kasulik siis, kui soovitakse paljundada mõnda spetsiifilist sorti või lihtsalt saada kiiresti mõned uued taimed. Parim aeg pistikute tegemiseks on hiliskevadest kuni suve keskpaigani, kui taim on aktiivses kasvufaasis ja võrsed on tugevad, kuid mitte veel puitunud. Pistikute võtmiseks tuleks valida terved ja haigustunnusteta emataimed.
Pistiku lõikamiseks tuleks valida umbes 10-15 sentimeetri pikkune, mitteõitsev võrse tipp. Lõige tuleks teha terava noa või kääridega vahetult lehesõlme alt, sest just sealt hakkavad uued juured kõige kergemini arenema. Pärast pistiku lõikamist tuleks eemaldada alumised lehed, jättes alles vaid 2-3 ülemist lehepaari. See vähendab veekadu aurustumise kaudu ja suunab taime energia juurte moodustamisele, mitte lehtede elushoidmisele.
Juurdumiseks on kaks peamist võimalust: vees või mullas. Vees juurutamine on lihtne ja visuaalselt jälgitav meetod. Selleks tuleb pistikud asetada veega täidetud klaasi või purki nii, et alumised lehesõlmed on vee all. Klaas tuleks paigutada valgesse, kuid mitte otsese päikesevalguse kätte, ning vett tuleks vahetada iga paari päeva tagant, et vältida bakterite teket. Juured peaksid ilmuma umbes ühe kuni kahe nädala jooksul.
Mullas juurutamine annab sageli tugevama juurestiku ja vähendab ümberistutamisšokki. Pistikute alumise otsa võib kasta juurdumishormooni pulbrisse, kuigi sidrunmeliss juurdub tavaliselt ka ilma selleta hästi. Seejärel tuleks pistikud torgata niiskesse, hästi kuivendatud mulda, näiteks liiva ja turba segusse. Potid tuleks katta kilekotiga, et luua niiske mikrokliima, ning asetada sooja ja valgesse kohta. Mulda tuleks hoida ühtlaselt niiskena ja umbes 3-4 nädala pärast peaksid pistikud olema piisavalt juurdunud, et need saaks ümber istutada.
Puhmiku jagamine
Puhmiku jagamine on kõige lihtsam ja kiirem viis küpsete sidrunmelissi taimede paljundamiseks ning samal ajal ka taime noorendamiseks. Sidrunmeliss kasvab aja jooksul suureks ja tihedaks puhmikuks, mille keskosa võib muutuda puitunuks ja vähem produktiivseks. Jagamine aitab seda vältida, andes taimele uut elujõudu ja luues samal ajal mitu uut iseseisvat taime. Parim aeg jagamiseks on varakevadel, kui uus kasv alles algab, või sügisel pärast taime tagasilõikamist.
Jagamine on füüsiliselt lihtne protsess. Alustuseks tuleks terve puhmik ettevaatlikult aiahargi või labidaga üles kaevata, püüdes juurestikku võimalikult vähe vigastada. Kui taim on maast väljas, tuleks üleliigne muld juurte ümbert maha raputada, et oleks paremini näha, kust on kõige parem jagada. Suuremaid puhmikuid saab jagada terava labidaga, lüües selle lihtsalt läbi puhmiku keskosa. Väiksemate puhmikute puhul võib kasutada teravat nuga või lihtsalt kätega taime ettevaatlikult osadeks murda.
Igal eraldatud osal peab olema piisavalt juuri ja vähemalt paar tugevat võrset või kasvupunga, et tagada selle edukas edasikasvamine. Liiga väikesed ja nõrkade juurtega osad ei pruugi iseseisvalt hakkama saada. Pärast jagamist tuleks kõik kahjustatud või kuivanud juureosad kääridega eemaldada, et soodustada uute ja tervete juurte kasvu. See aitab ka vältida haiguste teket lõikepindadel.
Uued taimed tuleks istutada võimalikult kiiresti pärast jagamist, et vältida juurte kuivamist. Valmistada tuleks ette istutusaugud, mis on piisavalt suured, et mahutada juurestikku, ning rikastada mulda kompostiga. Taimed tuleks istutada samale sügavusele, nagu nad kasvasid varem, ning pärast istutamist korralikult kasta. Jagamisjärgne põhjalik kastmine on ülioluline, et aidata taimedel uues kohas kohaneda ja minimeerida ümberistutamisstressi. Esimestel nädalatel tuleks taimi regulaarselt kasta, kuni on näha uue kasvu märke.
