Forssaia istutamine ja paljundamine on jõukohane tegevus igale aednikule, olenemata kogemuste pagasist. See päikeseline kevadekuulutaja on tuntud oma vähenõudlikkuse ja kiire kasvu poolest, mis teeb temast tänuväärse valiku nii algajatele kui ka kogenud rohenäppudele. Õige istutusaja ja -koha valik ning korrektne istutustehnika panevad aluse taime heale tervisele ja rikkalikule õitsemisele tulevikus. Sama lihtne on ka olemasoleva põõsa paljundamine, mis võimaldab soodsalt ja lihtsalt aeda uusi taimi lisada või sõpradelegi jagada. Järgnevalt vaatleme põhjalikumalt, kuidas forsüütiat edukalt istutada ja milliseid meetodeid selle paljundamiseks kasutada.
Forssaia istutamiseks on parim aeg kas varakevad, pärast maapinna sulamist, või sügis, septembrist oktoobrini. Kevadisel istutamisel on taimel terve suvi aega juurduda ja kohaneda, mis tagab parema talvekindluse. Sügisesel istutamisel on oluline, et taim jõuaks enne püsivate külmade saabumist piisavalt juurduda, seega ei tohiks istutamist jätta liiga hilja peale. Sügisel istutatud taimed alustavad kevadel varem kasvu, kuna nende juurestik on juba osaliselt arenenud. Nii kevadine kui ka sügisene istutamine on head valikud, kuid oluline on tagada taimele piisav niiskus juurdumise perioodil.
Istutuskoha valikul tuleb arvestada forsüütia valguse- ja ruumivajadusega. Nagu varem mainitud, armastab see taim päikest, mis on rikkaliku õitsemise eelduseks. Valida tuleks aias koht, kuhu paistab päike vähemalt 6 tundi päevas. Lisaks valgusele tuleb arvestada ka põõsa lõpliku suurusega. Enamik forsüütia sorte kasvab üsna suureks ja laiuvaks, seega tuleks jätta talle piisavalt kasvuruumi, et ta ei hakkaks segama teisi taimi või piirama liikumist aias. Istutuskaugus teistest taimedest või hoonetest peaks olema vähemalt 1,5–2 meetrit.
Istutusauk peaks olema umbes kaks korda laiem ja veidi sügavam kui taime juurepall. See tagab, et juurtel on piisavalt kobestatud mulda, kuhu laieneda. Augu põhja on hea panna kiht komposti või kõdunenud sõnnikut, mis annab taimele kasvuks vajalikke toitaineid. Enne istutamist tuleks taime juurepalli korralikult kasta, eriti kui see on kuiv. Taime istutamisel tuleb jälgida, et juurekael jääks mulla pinnaga samale tasemele, kus see oli potis. Liiga sügavale istutamine võib põhjustada juurekaela mädanemist.
Pärast taime auku asetamist täidetakse see ettevalmistatud mullaga, mida tuleks vahepeal kergelt tihendada, et ei jääks õhutaskuid. Kui auk on täidetud, kastetakse taime veelkord põhjalikult. See aitab mullal tiheneda ümber juurte ja tagab hea kontakti. Pärast istutamist on soovitatav katta põõsaalune multšikihiga, mis aitab hoida niiskust ja pärssida umbrohu kasvu. Esimesel kasvuaastal vajab noor taim regulaarset kastmist, eriti kuivaperioodidel, et tagada edukas juurdumine ja kasv.
Rohkem artikleid sel teemal
Paljundamine pistikutega
Forssaia paljundamine pistikutega on üks lihtsamaid ja levinumaid meetodeid. Selleks sobivad nii rohtsed, poolpuitunud kui ka puitunud pistikud. Rohtseid pistikuid tehakse suve alguses noortest, painduvatest võrsetippudest. Lõigata tuleks umbes 10–15 cm pikkune oksajupp, millel on vähemalt 2-3 lehepaari. Alumised lehed eemaldatakse ja pistik torgatakse niiskesse, liivasegusesse mulda või turbasse. Juurdumise soodustamiseks võib lõikepinna kasta juurutuspulbrisse.
Poolpuitunud pistikuid on kõige parem võtta suve keskel, juulist augustini. Sel ajal on selle aasta võrsed juba hakanud puituma, kuid on endiselt piisavalt elujõulised. Lõikamise ja istutamise tehnika on sarnane rohtsete pistikutega. Pistikutega paljunduskast või -pott tuleks katta kile või klaasiga, et hoida kõrget õhuniiskust, mis on juurdumiseks vajalik. Kasti tuleb regulaarselt tuulutada, et vältida hallituse teket. Juurdumine võtab tavaliselt aega mõnest nädalast kuni paari kuuni.
Puitunud pistikutega paljundamine toimub hilissügisel või talvel, kui taim on puhkeseisundis. Selleks lõigatakse eelmise suve võrsetest umbes 20–30 cm pikkused oksad. Pistikud võib panna kimpu, siduda kinni ja hoida üle talve niiskes liivas või turbas jahedas keldris. Kevadel, kui maapind on sulanud, torgatakse pistikud otse avamaale ettevalmistatud peenrasse. Oluline on, et suurem osa pistikust oleks maa sees, välja peaks jääma vaid üks-kaks punga.
Pärast juurdumist ja esimese kasvuperioodi läbimist võib noored taimed istutada oma alalisele kasvukohale. Pistikutega paljundamine on suurepärane viis saada emataimega identseid järglasi, säilitades sordi omadused. See on kiire, tõhus ja ei nõua erilisi oskusi ega vahendeid, mistõttu on see aednike seas väga populaarne. Ühest põõsast on võimalik saada lühikese ajaga suur hulk uusi taimi.
Paljundamine maha painutatud okstega
Teine lihtne ja lollikindel meetod forsüütia paljundamiseks on okste maha painutamine ehk võrsikute tegemine. See meetod kopeerib taime loomulikku paljunemisviisi, kus maapinnaga kokku puutuvad oksad ajavad juured alla. Selleks valitakse emataime küljest välja pikk ja painduv madalal kasvav oks. Oks painutatakse ettevaatlikult maha, nii et selle keskosa puutuks vastu maad. Kontaktpunktis tuleks koort kergelt vigastada või kraapida, mis soodustab juurte teket.
Maha painutatud oksa osa, mis on kontaktis maapinnaga, kinnitatakse traadist konksu või raskusega mulda, et see paigal püsiks. Kinnituskoht kaetakse mullaga, jättes oksa tipu mullast välja. Oksa tipp tuleks toestada vertikaalsesse asendisse. Oluline on hoida juurdumiskohta kogu suve jooksul niiskena. See meetod on eriti usaldusväärne, kuna noor taim saab toitaineid ja niiskust emataimelt kuni oma juurestiku täieliku väljaarenemiseni.
Juurdumine toimub tavaliselt ühe kasvuperioodi jooksul. Järgmiseks kevadeks või sügiseks on maha painutatud oksale kasvanud piisavalt tugevad juured, et see emataimest eraldada. Oks lõigatakse emataime küljest lahti ja uus noor taim kaevatakse ettevaatlikult koos juurepalliga välja. Seejärel võib selle istutada uude alalisse kasvukohta. See meetod annab tulemuseks tugeva ja elujõulise noore taime.
Okste maha painutamine on ideaalne meetod neile, kes soovivad saada vaid mõned üksikud uued taimed ja ei taha tegeleda pistikute juurutamisega. See on väga vähese vaevaga teostatav ja ebaõnnestumise risk on minimaalne. See on eriti sobiv algajatele aednikele, kes soovivad oma esimesi kogemusi taimede paljundamisel. Tulemuseks on geneetiliselt identne koopia emataimest.
Paljundamine põõsa jagamisega
Põõsa jagamine on meetod, mida saab kasutada vanemate ja suuremate forsüaitiapõõsaste noorendamiseks ja samaaegselt ka paljundamiseks. Parim aeg selleks on varakevadel, enne pungade puhkemist, või sügisel, pärast lehtede langemist. Jagamiseks kaevatakse kogu põõsas ettevaatlikult maast välja, püüdes juurestikku võimalikult vähe vigastada. Suure juurepalli väljakaevamine võib nõuda märkimisväärset füüsilist pingutust.
Kui põõsas on maast väljas, puhastatakse juured mullast, et näha paremini juurestiku struktuuri. Seejärel jagatakse juurepall terava labida või saega mitmeks osaks. Igal uuel osal peab olema piisavalt juuri ja vähemalt paar tugevat oksa või punga. Liiga väikesteks osadeks jagamist tuleks vältida, kuna see võib nõrgestada taimi ja pikendada taastumisaega. Eesmärk on saada mõned tugevad ja elujõulised uued taimed.
Pärast jagamist lõigatakse iga taime oksi tagasi umbes kolmandiku võrra. See aitab vähendada veekadu lehtede kaudu ja tasakaalustada maapealse osa ja juurestiku suhet, mis on jagamise käigus kannatada saanud. Tagasilõikus soodustab ka uute võrsete kasvu ja tihedama põõsa moodustumist. Enne istutamist tuleks eemaldada kõik kahjustunud või kuivanud juured.
Uued taimed istutatakse kohe ettevalmistatud istutusaukudesse samamoodi nagu tavalisi istikuid. Pärast istutamist on väga oluline taimi korralikult kasta ja hoida muld niiskena kuni täieliku juurdumiseni. Kuigi põõsa jagamine on füüsiliselt nõudlikum kui teised paljundusmeetodid, on see hea viis vana ja risustunud põõsa elujõu taastamiseks ja aias ruumi tegemiseks. See meetod tagab ka kiiresti suuremad ja arenenumad uued taimed võrreldes pistikutest kasvatatutega.
