Roheõielise linnupiima istutamine ja paljundamine

Roheõielise linnupiima edukas kasvatamine algab õigesti valitud istutusmaterjalist ja õhurikkast kasvusubstraadist. Eesti tingimustes on kõige turvalisem istutada sibul potti, mida saab vastavalt aastaajale õue ja siseruumi liigutada. Taim paljuneb nii tütarsibulate kui ka seemnete abil, kuid nende meetodite kiirus ja töökindlus on erinevad. Hoolikas istutamine vähendab mädanikuohtu ning loob juurestikule hea aluse.

Istutusmaterjali valimine ja ettevalmistamine

Terve sibul peab olema tugev, raske ja oma suuruse kohta tihke. Pehmed, vesised või ebameeldiva lõhnaga kohad viitavad kudede kahjustusele või algavale mädanikule. Kuiv väliskest ei ole tavaliselt probleem, sest see kaitseb sibula sisemisi kihte. Ka väikesed pindmised kriimustused võivad paraneda, kui istutusmaterjali hoitakse enne istutamist kuivas.

Enne mulda panemist tasub sibul hoolikalt üle vaadata. Kuivanud juurejäänused võib ettevaatlikult eemaldada, kuid elusaid heledaid juuri ei tohi rebida. Kahjustatud koha võib puhastada steriilse noaga kuni terve koeni. Lõikepinnal lastakse enne istutamist õhu käes kuivada ja korgistuda.

Kui sibul on saabunud väga kuiva säilitusperioodi järel, ei tohiks seda pikalt vees leotada. Järsk märgumine võib kahjustatud kudedes soodustada mikroorganismide arengut. Parem on istutada sibul kergelt niiskesse substraati ja suurendada kastmist alles juurte aktiveerumisel. Selline lähenemine annab taimele aega uute tingimustega kohaneda.

Istutusaeg sõltub sellest, kas taim alustab juba kasvu või on veel puhkeseisundis. Kõige lihtsam on sibulat istutada enne uue võrse jõulist pikenemist. Juba kasvavat taime saab samuti ümber paigutada, kuid selle juuri tuleb käsitseda eriti ettevaatlikult. Külmal aastaajal ei tohiks värskelt istutatud sibulat jätta jahedasse märga mulda.

Õige istutussügavus ja kasvunõu

Roheõielise linnupiima sibulat ei ole soovitatav matta väga sügavale. Potis võib sibula ülaosa või kael jääda mullapinna lähedale, et selle ümbrus kuivaks kiiresti. Juureplaat peab siiski paiknema kindlalt substraadis ning sibul ei tohiks potis kõikuda. Liiga kõrgele asetatud istutusmaterjal võib kuivada, liiga sügavale istutatu aga mädaneda.

Kasvunõu valitakse sibula ja juurestiku suuruse järgi. Poti põhja ning juurte vahele peab jääma piisavalt ruumi, kuid ülemäära sügav anum ei ole vajalik. Väga suur mullakogus kuivab aeglaselt ja raskendab kastmise kontrollimist. Hea drenaažiga mõõdukas pott on tavaliselt kõige turvalisem lahendus.

Drenaažiaukude katmiseks võib kasutada väikest võrgutükki või savipotikillu kumerat osa. See takistab substraadi väljauhtumist, kuid ei sulge vee liikumisteed. Paks kivikiht poti põhjas ei paranda vettpidava mulla omadusi, kui kasvusegu ise on liiga tihe. Kõige olulisem on kogu substraadi ühtlane õhulisus.

Pärast istutamist surutakse muld sibula ümber vaid kergelt kinni. Liigne tihendamine vähendab õhuruumi ning võib takistada õrnade uute juurte arengut. Esimene kastmine peab olema mõõdukas ja sõltuma sibula seisundist. Aktiivsete juurtega taim vajab rohkem vett kui täielikus puhkeseisundis istutusmaterjal.

Paljundamine tütarsibulatega

Tütarsibulate eraldamine on kõige kiirem ja kindlam paljundusviis. Need arenevad emasibula kõrval ning võivad jääda mõneks ajaks ühise juurestikuga seotuks. Väga väikeseid tütarsibulaid ei ole vaja kohe eemaldada. Koos kasvades saavad nad sageli kiiremini jõudu koguda.

Eraldamiseks sobib aeg, mil taim on puhkeseisundis või alustab uut kasvu. Sibulakogumik võetakse potist välja ning vana substraat raputatakse ettevaatlikult juurte ümbert maha. Kergesti lahtitulevad tütarsibulad võib käsitsi eraldada. Tugevalt kinnitunud sibulaid ei tohiks jõuga murda, sest ulatuslik haav suurendab nakatumisriski.

Kui tütarsibul tuleb eemaldada noaga, peab tööriist olema puhas ja terav. Lõikepinnad jäetakse enne istutamist kuivama, et need saaksid sulguda. Väikest sibulat ei istutata liiga suurde potti, sest selle juurestik kasutab alguses vähe vett. Õhuline substraat ja ettevaatlik kastmine on juurdumise ajal eriti tähtsad.

Noored taimed ei pruugi esimestel aastatel õitseda. Nende peamine ülesanne on kasvatada tugevaid lehti ja suurendada sibula varuainete hulka. Väetada võib nõrgalt, kuid regulaarne üleväetamine ei kiirenda loomulikku arengut. Hea valgus ja tervete lehtede säilitamine annavad kiirema tulemuse kui liigne toitmine.

Paljundamine seemnetest

Seemnetest kasvatamine sobib kannatlikule kasvatajale, kes soovib saada rohkem taimi. Seemned külvatakse võimalikult värskelt, sest pika säilitamise jooksul võib idanemisvõime väheneda. Külviks kasutatakse puhast, peeneteralist ja hästi vett läbilaskvat substraati. Liiga toitainerikas või märg muld soodustab tõusmepõletikku.

Seemned asetatakse mullapinnale ning kaetakse väga õhukese substraadikihiga. Külv peab püsima ühtlaselt kergelt niiske, kuid mitte läbimärg. Anumale asetatud läbipaistev kate aitab niiskust hoida, kuid seda tuleb iga päev õhutada. Püsiv kondensatsioon ja seisnud õhk suurendavad hallituse tekkimise võimalust.

Tärganud seemikud vajavad kohe head valgust. Liiga hämaras venivad nad kiiresti välja ja võivad substraadi pinnale vajuda. Otsese tugeva päikesega harjutatakse noori taimi siiski järk-järgult. Kastmiseks sobib pehme veejuga või altkastmine, mis ei uhu peeneid juuri mullast välja.

Seemikuid pikeeritakse alles siis, kui nad on piisavalt tugevad ja moodustanud väikese sibula. Liiga varajane ümberistutamine võib õrna juurestikku tõsiselt kahjustada. Esimestel kasvuaastatel tuleks vältida pikka ja täielikult kuiva puhkeperioodi, kui taimed ei ole selleks veel valmis. Seemnest kasvatatud roheõielise linnupiima õitsemiseni võib kuluda mitu aastat.