Punakas kuningakepp on õigesse kasvukohta istutatuna üldiselt vastupidav, kuid liigniiskus, tihe istutus ja nõrgenenud taimed võivad muuta ta haigustele vastuvõtlikuks. Kõige sagedamini esineb lehelaiksusi, jahukastet, roostet ning juurekaela kahjustusi. Kahjuritest võivad probleeme põhjustada lehetäid, teod, nälkjad ja mõned lehti närivad putukad. Tõhus kaitse algab ennetusest, sest hea õhuliikumine ja tasakaalustatud hooldus vähendavad tõrjevajadust märgatavalt.
Seen- ja bakterhaiguste ennetamine
Haiguste ennetamisel on kõige olulisem vett läbilaskev muld. Püsivalt märjas pinnases jäävad juured hapnikupuudusse ning muutuvad haigustekitajatele vastuvõtlikuks. Savises kohas tuleb drenaaži parandada juba enne külvi või istutamist. Hilisem pinnapealne liiva lisamine ei lahenda sügaval paiknevat veeseisakut.
Taimede vahele jäetakse piisavalt ruumi, et õhk saaks vabalt liikuda. Liiga tihedas kasvukohas püsivad lehed pärast vihma kaua märjana. Niiske ja soe lehestik loob soodsad tingimused mitme seenhaiguse arenguks. Harvendamine aitab sageli tõhusamalt kui korduv pritsimine.
Kasta tuleks juurealust, mitte kogu taime. Ülalt kastmine levitab eoseid ühelt lehelt teisele ning pikendab lehtede märjana püsimise aega. Hommikune kastmine on õhtusest ohutum, sest lehestik kuivab enne ööd. Vihmutamist tuleks eriti vältida jaheda ning niiske ilma korral.
Haigestunud taimeosad eemaldatakse esimesel võimalusel. Lõigatud lehti ei jäeta peenrale, sest neil võivad säilida haigustekitajate eosed. Tugevalt nakatunud materjal viiakse aiast ära või käideldakse nii, et see ei satuks tavakomposti. Tööriistad puhastatakse pärast haigete taimede lõikamist.
Rohkem artikleid sel teemal
Jahukaste, rooste ja lehelaiksused
Jahukaste ilmub lehtedele valkja või hallika jahuse kirmena. Haigus võib areneda ka kuiva ilmaga, eriti kui päevad on soojad ja ööd jahedad. Tihe lehestik ning suur lämmastikukogus suurendavad nakatumisohtu. Varajases staadiumis aitab kahjustatud lehtede eemaldamine ja õhuliikumise parandamine.
Rooste korral tekivad lehtede alaküljele oranžid, pruunid või tumedad eospadjandid. Lehe ülemisel küljel võivad neile vastata kollakad laigud. Tugeva kahjustuse puhul lehed kuivavad enneaegselt ning taim nõrgeneb. Nakatunud lehed tuleb eemaldada enne eoste massilist levikut.
Lehelaiksusi põhjustavad erinevad seened ja mõnikord ka bakterid. Laigud võivad olla pruunid, hallid või mustjad ning neid ümbritseb vahel kollane serv. Haigus levib sageli vihmapiiskade ja märgade tööriistadega. Üksikute laikude korral piisab tavaliselt hoolduse korrigeerimisest ning kahjustatud lehtede kõrvaldamisest.
Kui haigus kordub igal aastal, tuleb hinnata kasvukohta tervikuna. Pidev niiskus, varjulisus ja liiga tihe istutus viitavad sellele, et taim kasvab ebasobivates tingimustes. Ainult taimekaitsevahendiga töötlemine annab sellises olukorras ajutise tulemuse. Pikaajaline lahendus on õhulisem ja päikeselisem kasvukoht.
Rohkem artikleid sel teemal
Juure- ja varremädanikud
Juuremädaniku korral muutub taim loiuks, kuigi muld on märg. Alumised lehed võivad kollaseks minna ning roseti keskosa kaotab tugevuse. Juured on tumedad, pehmed või ebameeldiva lõhnaga. Tugevalt kahjustatud taim tavaliselt ei taastu.
Juurekaela mädanemist soodustab märja multši või komposti kuhjamine vastu taime keskosa. Sügavale istutatud rosett on samuti suuremas ohus. Kasvupung peab jääma mullapinnaga samale kõrgusele. Taimede ümbert tuleb sügisel eemaldada märg ja tihenenud orgaaniline praht.
Varremädanik võib alata maapinna lähedalt või vigastatud kohast kõrgemal varrel. Haigestunud kude muutub tumedaks, vesiseks või pehmeks ning vars võib murduda. Vigastusi tekitavad mõnikord tugev tuul, liiga pingul sidemed või hooletu kõplamine. Toestamisel tuleb kasutada pehmet materjali ja jätta varre jämenemiseks ruumi.
Kui üks taim on mädaniku tõttu hukkunud, eemaldatakse see koos võimalikult suure osa kahjustatud juurestikuga. Samasse märga istutusauku ei tasu kohe uut kuningakeppi istutada. Pinnast tuleb kobestada ja vajaduse korral drenaaži parandada. Tööriistad puhastatakse enne tervete taimede juures kasutamist.
Lehetäid ja teised imevad kahjurid
Lehetäid kogunevad sageli noortele võrsetele, pungadele ja lehtede alakülgedele. Nad imevad taimemahla ning võivad põhjustada lehtede keerdumist ja pungade moondumist. Kahjurite eritatav mesikaste muudab lehed kleepuvaks. Sellele võib hiljem areneda tume nõgiseen.
Väikese lehetäide koloonia saab sageli eemaldada tugeva, kuid suunatud veejuga. Vett ei tohiks kasutada hilisõhtul ega jätta kogu taime pikaks ajaks märjaks. Kahjustatud võrsetippe võib vajaduse korral tagasi lõigata. Looduslikud vaenlased, näiteks lepatriinud ja sirelased, aitavad populatsiooni kontrolli all hoida.
Liigne lämmastikväetamine muudab noore kasvu mahlakaks ja lehetäidele atraktiivseks. Väetamise vähendamine on seetõttu osa tõrjest. Taimi tuleks regulaarselt kontrollida juba enne õitsemist. Väikese koloonia kõrvaldamine on lihtsam kui kogu õisikut katva kahjustuse ohjamine.
Mõnikord võivad lehti kahjustada ka tirdid, lutikad või muud imevad putukad. Nende tegevus jätab lehtedele heledaid täppe, moonutusi või kuivavaid alasid. Kahjuri täpne määramine aitab vältida tarbetut töötlemist. Üksikud kosmeetilised kahjustused ei nõua tavaliselt sekkumist, kui taim kasvab jõudsalt.
Teod, nälkjad ja lehti närivad putukad
Noored rosetid on tigudele ja nälkjatele eriti ahvatlevad. Kahjustus suureneb niiskel kevadel ning varjulises, paksult multšitud kasvukohas. Lehtedesse tekivad ebakorrapärased augud ja taime ümber võib näha limajälgi. Väga väike seemik võib ühe ööga peaaegu täielikult hävida.
Tigude vähendamiseks tuleb eemaldada niisked peidukohad, näiteks lauajupid, paksud umbrohukogumid ja vastu rosetti kuhjatud lehed. Taimede ümbrust kontrollitakse õhtul või varahommikul, mil kahjurid on aktiivsed. Regulaarne käsitsi kogumine võib väikeses aias olla väga tõhus. Mineraalne ja kuiv mullapind muudab liikumise neile ebamugavamaks.
Lehti võivad närida ka röövikud ja mardikad. Üksikud augud ei kahjusta tavaliselt täiskasvanud taime elujõudu. Kahjureid otsitakse lehtede alakülgedelt ja õisikuvarre harude vahelt. Suuremad röövikud saab enamasti käsitsi eemaldada.
Tõrje vajadust hinnatakse kahjustuse ulatuse, mitte üksiku putuka olemasolu järgi. Punakas kuningakepp toetab aias mitmekesist putukakooslust ning osa lehekahjustusi on loodusliku ökosüsteemi normaalne osa. Kõiki putukaid pole vaja hävitada. Sekkuda tasub siis, kui kahjustus takistab roseti arengut või ohustab õitsemist.