Vesihüatsindi istutamine ja paljundamine aiatiigis ning veeanumas

Vesihüatsint ei vaja tavapärast mulda ega istutusauku, sest ta elab ujuva veetaimena otse veepinnal. Tema kasvatamise algus seisneb sobiva vee, õige temperatuuri ja rahuliku kasvukoha valimises. Istutamise asemel räägitakse vesihüatsindi puhul pigem paigutamisest, juurdumise jälgimisest ja taimede arvu juhtimisest. Paljundamine toimub enamasti tütartaimede kaudu, mis arenevad soojal ajal kiiresti emataime kõrvale.

Sobiva istutuskoha ettevalmistamine

Vesihüatsindi paigutamiseks sobib rahulik veepind, kus taim ei satu pideva pritsimise ega tugeva voolu kätte. Aiatiigis võib ta ujuda vabalt või olla piiratud kindlasse tsooni. Piiramine on kasulik siis, kui tiigis kasvab ka vesiroose või muid valgusnõudlikke veetaimi. Nii ei kata vesihüatsint kogu veepinda liiga kiiresti.

Enne taimede lisamist tuleks veest eemaldada liigne praht ja lagunevad taimeosad. Puhas lähteolukord aitab juurtel paremini areneda. Kui vesi on väga külm, tasub paigutamisega oodata. Soojas vees kohaneb taim kiiremini ja kasvatab uusi juuri aktiivsemalt.

Dekoratiivnõus peab anum olema piisavalt lai, et taimed saaksid rosette vabalt avada. Kitsas anumas pressivad lehed üksteist kokku ja kasv jääb ebaühtlaseks. Vee sügavus peaks võimaldama juurtel rippuda ilma pideva põhjakontaktita. Liiga madal nõu sobib ainult ajutiseks eksponeerimiseks.

Istutamise ettevalmistamisel ei kasutata tavalist aiamulda. Muld muudaks vee häguseks ja võib tekitada toitainete järsu ülekülluse. Kui toitainetest jääb puudu, lisatakse neid hiljem kontrollitult veetaimedele mõeldud vahendiga. Alguses on tähtsam anda taimele stabiilne keskkond kui teda kohe tugevalt toita.

Taimede paigutamine vette

Vesihüatsint asetatakse veepinnale ettevaatlikult, nii et leherosett jääb ülespoole ja juured vajuvad vabalt alla. Taime ei suruta vee alla ega kinnitata põhja. Kui rosett vajub külili, võib taim olla kahjustunud või liiga nõrk. Terve taim võtab veepinnal kiiresti loomuliku asendi.

Uued taimed tuleks enne tiiki lisamist üle vaadata. Kollased, limased või mädanenud lehed eemaldatakse kohe. Ka kahjustunud juureosad võib ettevaatlikult ära lõigata. See vähendab riski, et lagunev materjal halvendab vee kvaliteeti.

Kui taimed on tulnud sisetingimustest, vajavad nad õues harjutamist. Otsene tugev päike võib esimestel päevadel põhjustada lehepõletust. Sobiv on alustada heledas, kuid veidi kaitstud kohas. Mõne päeva pärast saab taimed viia päikeselisemasse veesilma.

Aiatiigis ei tasu alguses liiga palju taimi korraga lisada. Väike hulk vesihüatsinte võib soojas vees kiiresti paljuneda. Ülerahvastus tekib kergemini kui puudujääk. Parem on alustada tagasihoidlikult ja lisada taimi ainult vajaduse korral.

Paljundamine tütartaimedega

Vesihüatsint paljuneb peamiselt külgvõsude abil. Emataime kõrvale areneb väike tütarrosett, mis on alguses ühendatud lühikese võsundiga. Kui tütartaim kasvatab oma juured ja tugevad lehed, saab ta iseseisvalt kasvada. See meetod on koduaedades kõige lihtsam ja kindlam.

Tütartaimi ei pea liiga vara eraldama. Varakult eemaldatud väike rosett võib olla nõrk ja kasvada aeglaselt. Parim aeg eraldamiseks on siis, kui taim püsib veepinnal stabiilselt ning juured on nähtavalt arenenud. Eraldamine toimub käsitsi, õrnalt ühenduskohta murdes või lõigates.

Paljundamisel valitakse tugevad, terved ja ühtlase rohelise värvusega taimed. Kahjustunud või haiguskahtlusega isendeid ei tasu edasi kasvatada. Nõrgad taimed võtavad ruumi ja võivad saastada vett lagunevate kudedega. Kvaliteetne paljundusmaterjal annab kiirema ja ühtlasema tulemuse.

Väikeses anumas tuleb paljundamist eriti hoolikalt kontrollida. Kui iga tütartaim alles jätta, täitub veepind kiiresti. Tihe taimekate võib tunduda lopsakas, kuid alumised lehed hakkavad valguse ja õhu puudusel kannatama. Regulaarne harvendamine on paljundamise loomulik osa.

Istutuse ja paljunduse järelhooldus

Pärast vette paigutamist jälgitakse esimestel päevadel lehtede prinkust ja taime asendit. Kui taim jääb longu, on põhjuseks sageli külm vesi või järsk valguse muutus. Mõnikord taastub taim paari päevaga, kui tingimused paranevad. Tugevalt kahjustunud isend tuleks siiski eemaldada.

Paljundatud tütartaimed vajavad rahulikku kasvukohta. Tugev veeliikumine võib väikseid taimi ümber pöörata või juurekasvu häirida. Anumas saab neid hoida alguses eraldi, kuni rosett muutub tugevamaks. Seejärel võib taimed viia suuremasse veesilma.

Vee toitainesisaldus mõjutab noorte taimede arengut märgatavalt. Toitainetevaeses vees võivad lehed jääda väikeseks ja kahvatuks. Väetada tuleb ettevaatlikult, sest väike veekogus reageerib kiiresti. Lahja ja järkjärguline lisamine on parem kui üks tugev väetuskord.

Edukas istutamine ja paljundamine tähendab ka vastutustundlikku ülejäägi käitlemist. Vesihüatsinti ei tohi visata looduslikesse veekogudesse. Üleliigsed taimed tuleks kompostida või kõrvaldada nii, et need ei pääse loodusesse levima. Nii jääb taim dekoratiivseks aiakultuuriks, mitte keskkonnaprobleemiks.