Punaselehise kirsiploomi talvitumine ja külmakaitse

Punaselehine kirsiploom suudab sobivas kasvukohas talve üsna hästi üle elada, kuid noored puud ja ebasoodsates tingimustes kasvavad isendid vajavad rohkem tähelepanu. Talvekahjustused ei teki ainult madalast temperatuurist, vaid ka tuulest, päikesest, niiskusest ja närilistest. Hea ettevalmistus algab juba suve lõpus, kui puu peab lõpetama liigse pehme kasvu. Kui hooldus on tasakaalus, läheb taim talvele vastu tugevama koore, paremini puitunud võrsete ja tervema juurestikuga.

Talveks valmistumine kasvuperioodi lõpus

Talvekindlus kujuneb juba enne esimeste külmade saabumist. Hilissuvel ei tohiks punaselehisele kirsiploomile anda lämmastikurohket väetist. Lämmastik ergutab uut pehmet kasvu, mis ei pruugi enne talve puituda. Puitumata võrsed külmuvad kergemini ja võivad kevadel kuivada.

Kastmist tuleb sügisel kohandada ilmastikuga. Kui sügis on kuiv, vajab puu enne maa külmumist piisavalt niiskust. Kuivana talvele minev taim kannatab külma ja talvise tuule käes rohkem. Samas ei tohi juureala jääda liigniiskeks, sest see nõrgestab juuri.

Sügisel tasub üle vaadata võra ja eemaldada selgelt murdunud või haiged oksad. Suurt kujunduslõikust ei ole hilja sügisel hea teha. Suured lõikehaavad paranevad jahedal ajal aeglaselt. Seetõttu jäägu tugevam lõikus kevadesse või suve esimesse poolde.

Lehtede langemise järel on hea koristada puu alt haigustunnustega taimejäänused. See vähendab haigustekitajate talvitumist. Terved lehed võivad minna komposti, kui need ei kanna nakkuse märke. Korralik sügishügieen teeb kevadise kasvu alguse puhtamaks.

Juureala kaitsmine külma ja niiskuse kõikumise eest

Juurestik on talvel tundlik järskude temperatuurikõikumiste suhtes. Multšikiht aitab hoida mullatemperatuuri ühtlasemana. See kaitseb juuri eriti lumeta külmaperioodidel. Orgaaniline multš sobib hästi, kui seda kasutatakse mõõdukalt.

Multš ei tohi olla kuhjatud vastu tüve. Tüve ümber peab jääma õhurikas vahe, et koor ei hauduks. Liigne niiskus tüve alusel võib põhjustada koorekahjustusi. Õigesti paigutatud multš kaitseb juuri, kuid ei tekita tüvele lisariski.

Noored puud saavad juurekaitsest kõige rohkem kasu. Nende juurestik on veel väike ja ei ulatu sügavamatesse stabiilsematesse mullakihtidesse. Kui talv on vahelduva sula ja külmaga, võib muld juuri kergitada. Kevadel tuleb kontrollida, kas istik on endiselt kindlalt mullas.

Väga märg kasvukoht on talvitumisel probleemne. Kui vesi koguneb juurealale ja seejärel külmub, võib juurestik saada kahjustada. Sellises kohas on oluline parandada äravoolu juba enne istutamist. Talvekaitse ei asenda sobivat pinnast.

Tüve, koore ja noorte okste kaitse

Talvine päike võib põhjustada koore lõhenemist, eriti noortel puudel. Päeval soojeneb tüve lõunapoolne külg ja öösel langeb temperatuur kiiresti. Selline kõikumine tekitab koes pingeid. Tüve valgendamine või heleda tüvekaitse kasutamine aitab temperatuuri kõikumist vähendada.

Närilised ja jänesed võivad talvel tüve tugevalt kahjustada. Tüvekaitse peab ulatuma piisavalt kõrgele, sest lume pealt pääsevad loomad kõrgemale närima. Kaitse alumine osa peab takistama ka väiksemate näriliste ligipääsu. Samas peab materjal laskma õhul liikuda.

Noorte okste puhul on ohtlik ka raske lumi. Kui lumi koguneb võrale, võib see painutada oksi ebaloomulikku asendisse. Õrnalt maha lükatud lumi vähendab murdumisohtu. Külmunud okstega tuleb olla ettevaatlik, sest need võivad järsu liigutuse peale kergesti murduda.

Tüve ja okste kaitse ei tähenda, et puu tuleks täielikult kinni katta. Liigne katmine võib tekitada niisket ja õhuvaest keskkonda. See sobib halvasti koorele ja võib soodustada hallitust. Kaitse peab olema hingav, praktiline ja õigel ajal eemaldatav.

Kevadine kontroll ja talvekahjustuste parandamine

Kevadel tuleb punaselehine kirsiploom rahulikult üle vaadata. Kontrolli tüve, pookekohta, oksi ja pungade seisundit. Kõik kahjustused ei ilmne kohe lume sulamisel. Mõned oksad näitavad elujõuetust alles siis, kui pungad ei avane.

Kuivanud või külmunud oksad lõigatakse välja terve koeni. Lõige peab olema puhas ja tehtud sobiva nurga all. Vigastatud oksatüükaid ei tohiks jätta, sest need paranevad halvasti. Samas ei tasu liiga vara eemaldada oksi, mille elujõus ei ole veel kindlust.

Kui tüvel on koorekahjustus, tuleb hinnata selle ulatust. Väiksem kahjustus võib paraneda, kui puu on muidu terve. Suur rõngakujuline kahjustus on palju tõsisem. Sellisel juhul sõltub taastumine sellest, kui palju juhtkude on säilinud.

Pärast talve ei tohi puud kohe tugevalt väetada. Kõigepealt peab selguma, milline osa võrast on elus ja kui tugev on kevadine kasv. Mõõdukas kompost ja ühtlane niiskus on parem algus kui järsk väetiselöök. Rahulik taastumine aitab puul uue hooaja jooksul tasakaalu leida.