Punaselehise kirsiploomi istutamine ja paljundamine koduaias

Punaselehise kirsiploomi edukas kasvatamine algab õigesti valitud istikust ja hoolikalt ette valmistatud istutuskohast. See puu on küll suhteliselt vastupidav, kuid algusaastate tingimused mõjutavad tugevalt tema hilisemat kasvu. Kui juured saavad kohe hea stardi, kujuneb võra ühtlasemaks ja taim talub paremini ilmastiku kõikumisi. Istutamisel ja paljundamisel on oluline mõista, et dekoratiivse lehevärvi säilimine sõltub ka sellest, millist paljundusviisi kasutatakse.

Istiku valimine ja istutusaja tähtsus

Istikut valides eelista tugevat, hästi harunenud ja vigastusteta taime. Tüvel ei tohiks olla sügavaid haavu, koorepragusid ega kahtlaseid sissevajunud kohti. Juurepall peab olema niiske, kuid mitte vettinud. Paljasjuurse istiku puhul on oluline, et juured ei oleks kuivanud ega murdunud.

Parim istutusaeg on tavaliselt kevadel või sügisel, kui muld on niiske ja temperatuur mõõdukas. Kevadine istutamine annab puule terve kasvuperioodi juurdumiseks. Sügisene istutamine sobib hästi siis, kui maa on veel soe ja püsivad külmad ei ole lähedal. Väga kuumal ja kuival ajal istutamine suurendab kastmisvajadust ja stressi.

Konteineristikuid saab istutada pikema perioodi jooksul, kuid ka nende puhul tuleb vältida äärmusi. Kui istutad suvel, peab kastmine olema eriti hoolikas. Juurepall ei tohi pärast istutamist läbi kuivada. Samas ei tohi istutusauk muutuda seisva veega lohuks.

Istiku päritolu on tähtis, sest kohalikus kliimas kasvatatud taim kohaneb tavaliselt paremini. Liiga soojast piirkonnast pärit istik võib talvel rohkem kannatada. Hea puukool annab infot taime kasvuomaduste ja võimaliku lõpliku suuruse kohta. See aitab valida õigesse aeda sobiva isendi.

Istutuskoha ettevalmistamine

Istutuskoht peaks olema päikeseline ja avar. Päike aitab punaselehisel kirsiploomil hoida sügavat lehevärvi ja tugevat kasvu. Poolvari võib olla talutav, kuid väga varjulises kohas muutub võra hõredamaks. Samuti võib lehestiku toon muutuda tuhmimaks ja rohelisemaks.

Muld tuleb enne istutamist korralikult kobestada. Istutusauk peaks olema juurepallist laiem, et noored juured saaksid hõlpsalt ümbritsevasse mulda kasvada. Liiga sügav istutusauk ei ole vajalik, sest juurekael peab jääma õigele kõrgusele. Puu ei tohi sattuda pärast mulla vajumist liiga sügavale.

Kui muld on raske ja savine, paranda selle struktuuri komposti ning vajaduse korral jämedama liiva või peenema kruusaga. Eesmärk ei ole luua eraldiseisvat pehmet taskut, vaid siduda parandatud muld ümbritseva pinnasega. Kui istutusauk täidetakse liiga erineva mullaga, võivad juured jääda selle piiridesse kinni. Ühtlane üleminek aitab juurtel paremini levida.

Liivases mullas on probleem sageli niiskuse ja toitainete vähene püsimine. Sellisel juhul aitab kompost suurendada mulla veesidumisvõimet. Orgaaniline aine toetab ka kasulikke mullamikroobe. Hea mullastruktuur on noore puu jaoks sama oluline kui väetamine.

Õige istutustehnika

Enne istutamist kasta istikut põhjalikult. Konteinerist võetud taimel võib juurepalli väliskülg olla tihedalt juurtega kaetud. Kui juured keerlevad ringiratast, tasub neid ettevaatlikult lahti harutada. See soodustab juurte kasvamist väljapoole, mitte jätkuvat ringkasvu.

Puu asetatakse auku nii, et juurekael jääb mullapinnaga samale tasemele või veidi kõrgemale. Liiga sügav istutamine on üks levinumaid vigu. Sügavale sattunud juurekael võib jääda niiskesse ja õhuvaesesse keskkonda. See nõrgestab puud ja võib põhjustada tüve alumise osa kahjustusi.

Pärast augu täitmist vajuta muld kergelt kinni, kuid ära tihenda seda liigselt. Tugev tallamine surub mullast õhu välja ja takistab juurte arengut. Kastmisnõgu aitab esimestel nädalatel vett juurealal hoida. Pärast esmast kastmist võib muld veidi vajuda ja seda saab vajaduse korral juurde lisada.

Noor puu võib vajada toestust, eriti tuulises kasvukohas. Tugi ei tohi hõõruda tüve ega takistada puu loomulikku kerget liikumist. Liiga jäik sidumine võib aeglustada tüve tugevnemist. Pehme sidematerjal ja õigesti paigutatud tugikepp annavad piisava kaitse.

Paljundamise võimalused ja sordiomaduste säilitamine

Punaselehise kirsiploomi saab paljundada mitmel viisil, kuid kõik meetodid ei anna ühesugust tulemust. Seemnest kasvatatud taimed võivad erineda emataimest lehevärvi, kasvukuju ja tugevuse poolest. Seetõttu ei ole seemnetega paljundamine parim valik, kui soovid kindlat dekoratiivset tulemust. See sobib pigem katsetamiseks ja pookealuste kasvatamiseks.

Sordiomaduste säilitamiseks kasutatakse sageli pookimist. Pookimine võimaldab ühendada soovitud dekoratiivse vormi sobiva juurestikuga. Nii saadakse taim, mille lehevärv ja kasvukuju vastavad paremini ootustele. Pookekohta tuleb hiljem jälgida, sest alusest võivad kasvada soovimatud võrsed.

Poolpuitunud pistikutega paljundamine võib õnnestuda, kuid vajab kontrollitud niiskust ja soojust. Pistiku juurdumiseks peab keskkond olema ühtlaselt niiske, kuid mitte märg. Liiga kuiv õhk põhjustab närbumist enne juurte moodustumist. Liigne niiskus võib aga soodustada mädanikku.

Koduaedniku jaoks on kõige kindlam viis osta kvaliteetne istik usaldusväärsest puukoolist. Paljundamine on põnev, kuid nõuab kannatlikkust ja kogemust. Kui soovid emataime omadusi täpselt korrata, on vegetatiivne paljundus oluliselt usaldusväärsem kui seemned. Hästi valitud istik säästab aastaid ootamist ja annab kiiremini tugeva aiataime.